Tagasi ja uued väljakutsed

Tagasi Eestis. Tagasi kodus. Nii mõnedki, kellega olen kokku saanud on uurinud - kas midagi muutus, mis muutus, kuidas tunned, kas läheksid tagasi? Mõtlesin, et kirjutan siis natuke veel. Kuni on midagi öelda.

Ülevaade kaasa võetud asjade vajalikkusest

Teen väikese ülevaate asjadest, mis kaasa võtsin ning mis siis minu jaoks oli vajalik ja mis mitte. Ehk on abi nendele, kes plaanivad kunagi minna samalaadsele teekonnale off seasonil (kui temperatuur ca 0-17c ja alberguedes saab ööbida). 100% praktilise sisuga postitus. 

Lisalugu

Every accomplishment starts with the decision to try.

Päev kakskümmend seitse

/Ei ole olemas teed õnneni. Õnnelik olemine ongi tee./

Peale õhtusööki läksime mõlemad oma tuppa ja hakkasin blogi kirjutama. Magama jäin ca kümnest. Hommikul ärkasin kuke kiremise peale. Väsimatult kires pool tundi järjest. Oli tegelikult ka aeg ärgata, sest kaheksast lubati hommikusööki pakkuda. Panin rahulikult asjad kokku ja siis juba Robert koputas. Mingit hommikusööki keegi meile ette polnud valmistanud ja tellisin omletti ning rohelist teed. Õnneks nende eest raha ei küsitud.

Päev kakskümmend kuus

 Love is an untamed force. When we try to control it, it destroys us. When we try to imprison it, it enslaves us. When we try to understand it, it leaves us feeling lost and confused.

/Paulo Coelho/ 

Päev kakskümmend viis

I Think Anything Is Possible If You Have The Mindset  And The Will And Desire To Do It And To Put Time In.
/Roger Clemens/ 

Päev kakskümmend neli

 Alustuseks tsitaat minult:

Who needs a car, when you have legs (like mine)

Ning lugu Vaiko Eplikult: Sinkjad Sünkjad, https://youtu.be/-2yrxN5zAns

Päev kakskümmend kolm

"If you want to go fast, go alone. If you want to go far, go together."

/African proverb/

Päev kakskümmend kaks

You can’t start the next chapter of your life if you keep re-reading the last one.

/unknown/

Päev kakskümmend üks

 

Päev kakskümmend

Öö albergues möödus rahutult. Rahvast oli juba rohkem ja nii oli ka norskajaid. Kuna kütet polnud, siis hakkas mul öösel külm. Värisesin hommikuni.

Päev üheksateist

I believe in intuitions and inspirations ... I sometimes FEEL that I'm right. I do not KNOW that I am right. 

/Albert Einstein/

Päev kaheksateist

Never compare yourself to anyone,

Except The previous You 

Päev seitseteist

Good things come to those who Believe,

Better things come to those who are Patient,

And the Best things come to those who Don't Give up

Päev kuusteist

Tänane päev on pühendatud järjekindlusele, et me ei annaks kohe alla anda kui on igav, raske või üksluine -  sest elul on meile alati midagi põnevat pakkuda, kui vaid ise avatud oleme seda vastu võtma. Tasub vaid oodata, tegutseda ja olla järjekindel. 

Päev viisteist

Tänane päev on pühendatud sellele, et oskaksime hinnata ja rõõmu tunda pisikestest asjadest, nagu soe vesi ja tuba, elekter ja pesumasin (mitte nii pisike) :) 

Päev neliteist

Täna hommikul läks uni ära. Vähkresin voodis mõnda aega, kuni otsustasin minna toa teises otsas asuva telefoni juurde. Selgus, et kell hakkas juba 8 saama aga kõik alles magasid. Läksin pesuruumi. Panin tule põlema ja vaatasin ennast peeglist. Ainult ropud sõnad tulid suust välja, mida siin kordama ei hakka. Mu vasaku silma lau peal oli suur punane punn, paremal põsel kolm punni. Näevad välja nagu sääsepunnid aga ma teadsin täpselt mis need on - lutikad (bedbugs). Tegelased, kes ründavad sind öösel, kui sa magad. Imevad su verd ja elavad su asjade sees. Näinud neid isiklikult ei ole. Tutvusin olukorraga mu kehal. Käte ja sõrmede peal veel mõned, samuti jalgadel ja tagumikul. Meenus president Lennart Meri lause:"Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis." Julia sai need sõbrad eelmine nädal. Viimased paar ööd on need tal hirmsasti sügelenud, kuid uusi pole juurde tulnud. Lootsime, et see teema on unustatud peale golfikeskuse appartmendis kõikide asjade pesemist. Samuti lootsin, et mind nad ei taha. ;) 

Päev kolmteist

Tänane päev on pühendatud mu armsale perekonnale - lastele ja Andrusele, kellel on suurepärane võimalus ja väljakutse oma lastele rohkem aega leida ja neile pühenduda.

Päev kaksteist

Tänane päev on pühendatud uutele tutvustele. Olles ise sõbralik ja open-minded on suurem võimalus põnevate inimestega kohtuda ja oma maailmapilti avardada.

Päev üksteist

Tänane postitus on pühendatud meie kehale. Matkal koged oma keha täiel määral ja tunned, kui tänulik sa igale oma keharakule olema pead, et suudad kõndida nii pikki vahemaid. Suuremat enesearmastust ja tänulikust kui siin ei anna vist kohata. Sul lihtsalt ei jää muud üle, kui enda kehas ennast täiuslikuna tunda. See on kõik mis sul on, et edasi jõuda. :)

Päev kümme

Tänane postitus on pühendatud huumorile. Väike nali teeb alati päeva rõõmsaks. Näiteks arutlesime eile Rafaga kohvikus veinide üle. Ta rääkis, et Cantabria (piirkond, kus hetkel oleme) on ainus piirkond, kus ei kasvatata viinamarju ja pole oma piirkonna veine. Ja siis ta rääkis veel millist veini proovida ja ma palusin tal seda mulle tahthaaval öelda, et saaksin kõik kirja panna. Ta siis näitas google'st pilti ka. Selgus, et tema rääkis hoopis ubadest ja mingist hautisest. :)

Päev üheksa

Tänase postituse pühendan komplimentidele - üks positiivne, siiras ja südamest öeldud lause võib muuta terve päeva ilusaks. Ja seda pole ju raske teha? Lepime kokku, et homme proovime kõik vähemalt ühe komplimendi teha. Olgu see siis õele või vennale, mehele või naisele, kolleegile või sõbrale. Muidu edasi lugeda ei tohi. Eks. 

Päev kaheksa

Tänane postitus on pühendatud kõikidele Teile, kes te hommikul rõõmsalt tööle läksite ja tegite midagi sellist, mis Teile tõeliselt meeldis. Nii nagu minagi alustasin tänast päeva ülevas meeleolus. Suur osa sellest oli ka teadmises, et tänane öömaja golfiväljaku ääres saab olema mõnus (to say the least).

Päev seitse

Täna hommikul sõime kiire hommikusöögi - mina ananassi ja jogurtit ning Julia saia moosiga ning 8.30 asusime teele. Kim ja Zoe jäid Santanderisse ja nendega koos me enam matkata ei saa. :(

Ilusat isadepäeva!

Suured kallistused maailma parimale isale - ma olen nii tänulik, et just sina mu isa oled. Head isadepäeva!❤️

Päev kuus

Tänane postitus on pühendatud nendele inimestele, kes nihutavad meie piire ja muudavad meie elu tänu sellele palju nauditavamaks.

Päev viis

Tänase postituse pühendan ma sõprusele - friendship and love surrounds you wherever you go. 

Ps. Väike disclaimer- kuna räägin päev läbi inglise keeles, siis võivad mu mõtted ka edaspidi tulla teieni selles keeles. 

Päev neli

Tänane postitus on pühendatud mu vanematele - Mo ja Mannule :)

Olin öösel Albergues täitsa uksi. Naine, kes mind sisse lasi, kadus peale seda ja rohkem ma teda ei näinud. Temperatuur oli toas 12c - seega päris külm. Peale kuuma dušši pugesin magamiskotti raamatut lugema. Coelho "abielurikkumine" sai läbi ja alustasin Stigi "Minu Kennedy" lugemist. Magama jäin juba 9 ajal. Öösel laks taas uni minu korda ära aga kuna oli nii külm siis sundisin ennast uuesti magama jääma. Ja tekikoti sees oli ju soe, lihtsalt magades nihelesin ennast sealt välja. :) Tousin üles 7 ajal. Pesin, tegin hommikused harjutused, pakkisin asjad ja 8.26 asusin teele. Enne tegin veel oma randuri passi templi.

Päev kolm, jätk

No mis värk nende mõtetega on? Jõuan just Castro Urdialese rannapromenaadile ja mõtlen, et olen väga sihikindel ja peatusi ei tee ning ja kihutan muudkui oma teed mööda edasi. Kui mind peatab kinni üks proua. Ta soovib mulle anda õuna, et see mulle head teeks. Lisaks annab ka banaani, soovib mulle head teed ja palub nautida. "Vota aega ja naudi seda linna - see on caminol üks kauneimad" ütleb ta mulle. See kõik tundub seda imelikum, et kogu päeva peale vo 2-3 inimest soovivad "buen camino". Üldiselt pole inimesi näha või on nad iseendaga ametis. See proua oli aga nii siiras ja heatahtlik (ning nüüd on mul hommikusöök olemas). 

Päev kolm

Tänane postitus on pühendatud Helenile - mu armsale vennanaisele, kes veel eile oli haiglas. Kiiret taastumist!

Täna olid ideaalsed tingimused magamiseks - puhas voodi, vaikus ja pimedus. Ometi ärkasin öö jooksul mitu korda. Aga tõusin siiski puhanuna. Sain rahulikult oma hommikusi harjutusi teha ja kätel seisu harjutada. Teele asusin 9.30.

Hommikusöögi sõin tee peal - 1 õun ja peotäis pähkleid. Lisaks helkurile oleks mul nüüd juba ka püksirihma vaja. Võin selle kampsuni vastu vahetada. :)

Teine päev

Tänane postitus on pühendatud kallile Piiale, kel on täna ka sünnipäev!

Aga alustame siis eilsest õhtust. Käisin ühes Mehhiko kohas söömas, toit oli maitsev ja vein odav. 

 

Ning hoolimata Google mapsi pingutustele võttis mul koduni jõudmine päris palju aega (tiirlesin ringi ratast). 

Norskav tüdruk endiselt magas. Kiire pesu ja ronisin ka voodisse. Öö möödus rahutult - kord oli külm, siis palav ja siis veel see norskamine. Ärkasin varakult. Siis sain ühe kurbliku kõne veel kodust. Oli aeg tegutseda. Hommikusöögi jätsin vahele ja läksin uurima, kuidas caminole (matkarada) saada. Retseptsiooni-mees tuli mind saatma. Google aitas meil taas suhelda. Kõndisin mööda tema poolt kätte näidatud linnatänavat, kuni nägin esimest märki maas. Tunne oli selline nagu lapsena jõuluvanalt kinke saades. Siiras rõõm. 

 

Edasi algas treasurehunt - kõnnid ja otsid kollast noolt või märki maas. 

Hommikul panin plaani paika, kuhu lähen (mõtlesin peatuda portugaletes, 19km bilbaost). 

Kaarti saade vaadata siit: http://www.gronze.com/etapa/bilbao/portugalete

Vahetult enne Bilbaost lahkumist oli pood, kus müüdi puuvilju ja vett. Ma mõtlesin, et küll neid poode tuleb veel. Ei tulnud. Tulid vaid mäkketõusud. Edaspidi - mõte tuleb, siis tuleb see kohe realiseerida. Edasi lükata ei saa. Hiljem pole enam võimalust. 

Kui lõpuks peale pikka kõndimist pood tuli, siis ostsin vett, salati ja tomateid. Vihma sadas aga peatuda polnud mul ju aega. Sõin oma salatit edasi kõndides. 

Meelde oli "ehtsa elu maik" raamatust jäänud, et Bilbaost-Portugaleteni peaks olema tööstus ja igav tee. See oli täpselt vastupidi. Kõik oli nii äge. Palju mäkketõuse, metsik loodus ja kõndimine keset kitsast matkarada. Kepid võtsin kohe kasutusele. Kui matka alustasin riietuses T-särk, kampsun ja 2 jopet. Siis peale iga tõusu jäi riideid vähemaks. Lõpuks jäi vaid T- särk ja õhuke kilekas. Vihma sadas aga ka see oli äge. Vahepeal tuli ka päike välja. 

 

 

Igal teelahkmel, kus ma ei teadnud kuhu suunas edasi minna, seisis üks mees, kes noogutades suuna kätte näitas. Oleks elus ka nii...

 Seda lauset kirja pannes avastasin enda eest hobused.  

Pidevalt kiirustades ei märka me seda ilu, mis meid ümbritseb. Andrus kutsub mind aegajalt metsikuks hobuseks ja seetottu tundus see kuidagi eriti tähendusrikas hetk. 

 

Eestis asju pakkides kaalusin nt ripsmetušši jt kosmeetika asjade kaasa võtmist. Siin olles saan aru kui naeruväärne see oli - kui ainsad tegelased matkarajal on lambad ja ennast pead niisama ka ilusaks, siis milleks?

  

Portugaletest kihutasin nii mööda, et ei saanud arugi. Tee muudkui läks ja nooled muudkui näitasid edasi. 

 

Naljakas milliseid pöördeid elu võtab, seda kõike teades tundub planeerimine täiesti mõtetu. Plaanin sellest täiesti loobuda ja elada üks päev / isegi hetk korraga. 

 

Esimese puhkepeatuse tegin La Arena kohvikus. Nautisin veini ja kirjutasin blogi. Ja siis jälle edasi. Olen jõudnud ookeani äärde ja siin on nii kaunis.

 

Siis aga hakkas vaikselt hämarduma. Jätkasin uljalt kõndimist.  Ja siis laks täitsa pimedaks. Otsustasin tehnika appi võtta ning Google kaarti vaadates selgus, et järgmine asum on 8,7 km kaugusel. Tundus ulme sinna jõuda. Pimedas pole ju kollaseid nooli näha ka. 

Ja täpselt sel hetkel oli teelahkmel väike viit - El Hayo hotel, 1,7km. Valisin selle. Tee oli ülesmäge, kottpimedas ja mööda maanteed. Helkurit mul ka pole. Mõtlesin juba, et ei jõuagi kohale. Esimest korda tundsin väsimust. 

Lõpuks aga siiski paistsid pimeduses tuled ja 38€ eest sain endale privaatse toa kus oma asju pesta, vedeleda ja lihtsalt olla. Sööma ei plaani minna. Mu õhtusöögiks oli 5 tomatit ja 2 klaasi veini. Kõht ei ole tühi ka. Elu on ilus. :)

 

 

Ps. Ühtegi teist pilgrimi pole ma siiani veel kohanud. 

Tänane statistika (iPhone Health andmetel): 

Läbitud distants: 32.9km

Samme: 43 504

Kõrgused (Flights climbed): 101 floors

Päev üks

Hommikul saatsid Andrus ja lapsed mind lennujaama.

Hüvastijätt ei kujunenud õnneks väga emotsionaalseks. Lastel oli minu kallistamisest olulisem kuskilt juua saada. Nad on päris iseseisvad ja ei klammerdu minu külge. Saime ilma pisarateta hakkama. 

 

Kõigepealt lendasin Amsterdami, seal oli paar tundi aega ja siis sealt edasi juba Bilbaosse, Hispaanias. Kõik sujus viperusteta.

 

Bilbao lennujaamas läksin bussi peale ja sõitsin 2 peatust. Esialgu Eestis kaalusin isegi kohe jalutades hostelisse ( Bilbao Central Hostel) minekut aga väga hea, et seda ei teinud. Kiirtee ääres ja vihmasajus poleks üldse mõnus algus olnud.

 

Hosteli leidsin suurema vaevata üles. Tegin check-ini. Tuba nr 6, kus on neli nari voodit. Lisaks minule oli üks tüdruk seal veel, tuttavaks ei saanud - ta magas. Ma jätsin osad oma asjad sinna. Seljakoti panin pagasikappi ja läksin linna peale. Eesmärgiga saada endale pilgrimi pass (dokument, kuhu kogutakse templeid ööbimiskohtadest ja mille alusel saad lõpuks nö tunnistuse). Esmalt saadeti mind Bilbao turismi-infosse ja sealt edasi katedraali, mis asub vanalinnas.

 

 Bilbao vanalinn on väga armas oma kitsaste tänavate, kohvikute ja poodidega. 

Katedraalist leidsin 2 prouat, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud ja minust üldse aru ei saanud. Aga olid nii sõbralikud ja toredad. Lõpuks aitas Google translator meid suhtlemisel hädast välja. Ja sain endale passi ning esimese templi. Midagi rääkisid nad veel aga see läks kõik tõlkes kaduma. Ja siis ei aidanud isegi Google mitte. 

 

 

Ilm on vihmane ja sooja 9c. Soojem kui Eestis ning kõndimiseks päris talutav. Vihm ei häiri üldse.

Pelgasin alguses üksi reisimist. Aga nii kui siia jõudsin tundsin, et saan kõigega hakkama ja üksi on väga lahe. Midagi kellegagi kooskõlastama ei pea ja ise saan kõik otsused teha. 

 

Mida kaasa võtsin?

Neile, kes ise plaanivad kunagi minna samalaadsele matkale (novembris, mil Hispaania põhjarannikul just kõige soojem enam pole), lisan siia oma asjade nimekirja. Kindlasti oskan peale reisi öelda, mis oli mõttetu kaasa vedamine.

1. Magamiskott - ostsin suhteliselt kerge, 950g. Eeldus, et õues magama ei pea.
2. Magamiskoti sisse puuvillane lina (matka oma)
3. Alusmatt
4. Korralikud plätud - ostsin spetsaalsed Keeni matkaplätud. Koledad aga praktilised. 
5. Plaastrid - 1 pk tavalisi, 4 pk villiplaastreid. 
6. Bpanthen kreem - põletiku vastu
7. UV kaitsega kreem - võtsin ühe testri
8. Silmaklapid
9. Kõrvatropid - 3M 
10. Veekindel jope - Salomon Goretex, natuke pikem ja õhukese voodriga (külm ei meeldi mulle üldse)
11. Kilekas - Nike kilekas, väga kerge ja õhuke (kui on tuulised ilmad aga ei ole väga külm)
12. Veel üks jope - mida saab Salomoni all soojendusena kasutada, kui ikka väga külm hakkab. Ülikerge. 
13. Soe pesu - pikad püksid ja alussärk
14. Pikad matkapüksid
15. Goretex püksid, õhukesed, voodrita
16. Lühikesed jooksupüksid
17. Sokid 3 paari pealmisi ja 2 paari meriino alussokke
18. Pesu 
19. iPod + klapid 
20. Laadimiskaabel
21. Akupank
22. Taskunuga 
23. Pealamp
24. Vihmakeep
25. Vihmakate seljakotile
26. Vihmavari -väike ja odav, mida pole kahju maha jätta või kui tuul katki rebib
27. Mütsid - paks suusamüts ja windstopper õhuke
28. Õhukesed kindad 
29. Buff
30. Hambapasta, hambahari
31. Näokreemid, kehakreem, higipulk jmt. minisuuruses või testrid 
32. Palaviku tabletid
33. Söetabletid
34. Päikesekaitsega huulepulk
35. Shampoon ja palsam (väikeses pudelis)
36. WC paber 
37. Rätik
38. Toit: piparkooke, pähkleid ja kuivatatud ebaküdooniaid, mõned teepakid, 4 energiabatooni
39. Veepudel
40. Niit ja nõel
41. Käärid
42. Pesugeel
43. Desinfitseerija
44. Matkakepid
45. 2 lühikeste varrukatega särki
46. 2 pikkade varrukatega särki
47. Meriinovillane õhuke kampsun
48. Pipragaas (Andruse palvel)
49. Märkmik ja pliiats
50. Matkasaapad

Esimene sissekanne

Inimesel on mõnikord nii raske iseendaga tuttavaks saada. "Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad."...

-Paulo Coelho