Palveränduri päevaraamat: Päev kakskümmend üks

Alustuseks natuke veel eilsest õhtust. Kell oli juba 11 läbi ja panin just telefoni ära plaaniga magama jääda, kui keegi koputas albergue ukse taga. Ootasin. Koputused jätkusid. Kuna olin ainsana üleval, siis läksin vaatama. Ukse taga oli politsei. Õnneks tuli kohe ka albergue peremees (magab koos meiega samas ruumis) ja klaaris olukorra. Ma ei saanudki aru milles probleem oli. Tagasi voodisse jõudes hakkas kõrvalvoodis magav mees norskama. Otsisin välja oma kõrvatropid (mida suure vaevaga Eestis taga ajasin, et ikka õiged saaks) - no sorry, sellise norina vastu need ei aita. Ja siis alustas Robert ka. Nagu laulukooriproovis oleks. Hullumaja. Korvalvoodimees ronis mulle veel külje alla ka. Mingi aeg jäin siiski magama. Hommikupoole hakkas taas jahe ja värisesin. Norskamine oli järgi jäänud.

Double bed in Ribadejo

Pimeduses algas äike,

hommikul on taevas päike

Peegel saab uue läike

ja mina olen jälle väike

ja kõik-kõik on ees, kõik on ees, kõik on ees, kõik alles algab

Lase kurbusel olla lihtsasti,

elama pead vaid hommikuni

Algab elu siis jälle uus,

lõppend eilne rumalus

Naudi hetkeid lõpuni,

elada saad vaid hommikuni

Algab elu siis jälle uus,

lõppen'd eilne armastus

Ärgates saad uue päeva,
uue nime, uue väega
Ava silmad, siis näed sa,
vaata vaid või katsu käega

See ongi sihina, sahina, naeru ja kahina algus,

On mõmina, kumina, päeva sumina algus,

on alguse alguse alguse algus

/Mari Pokinen, Homme/

https://youtu.be/yfhDfEFd3Uw

Hommikul kaua albergues aega ei veetnud ja kaheksast olime juba õues. Külm tuul puhus ja päike alles hakkas tõusma.

I don’t feel very much like Pooh today," said Pooh.

"There there," said Piglet. "I’ll bring you tea and honey until you do.

/A.A.Milne/

Jalutasime mööda varahommikust Ribadejo linna. Kõik oli alles suletud. Pühapäevale kohaselt oli mul tuju kehv. Väike grumpy Merru. Hoiatasin Robertit, et olen tujust ära ja võin hammustada. Tundus, et ta mõistis.

Morning in Ribadejo

Lõpuks leidsime ühe kohviku, mis avatud oli - sama churrose kohvik. Mis siis ikka, hommikusöögiks soe croissant, värskelt pressitud apelsinimahl, kuum shokolaad ja churrosed. Mina tahtsin aga omletti ja seda nad ei pakkunud.

Peale Ribadejo linna algas kohe tõus. Õnneks mitte väga järsk, vaid selline paras, mis just üles äratab. Tempo oli parajalt kiire. Täna enam väga kõrvuti ei kõndinud, vaid pigem üksteise taga. Sain oma hingamisruumi. Mägede vahel oli kõik alles udune ja loodus alles ärkamas, kui meie juba tõuse võtsime.

Natuke enne kella 12 tegime esimese peatuse. Mul oli kotis juustutükike ja küpsiseid ning tee äärest korjatud apelsin. Sõime neid ja siis kõndisime edasi.

Üks talunik pidas puuris ka tuvisid

Mõne aja pärast oli tee ääres silt - 400m, kohvik. Tee läks just ülesmäge aga lootus kohviku järgi oli suur. Kahjuks oli kohvik kinni. Kuna see oli väike küla, vaid mõne majaga, siis küllap oli see orienteeritud suvistele palverändurite massidele. Nüüd aga uue hooaja alguseni suletud.

And you can do it,
Don't break
Yeah, you'll pull through it,
You're safe
Yes, you can do it
Don't break

/Sia, Salted Wound/

https://youtu.be/HJov8G_14-s

Lõpuks jõudsime San Xusto de Cabarcosse. Meile teadaoleva info järgi pidi seal kohvik La Curva olema. Kell juba kaks läbi ja kõhud tühjad ka. Tellisime taas Menu del dia (varasem kogemus on näidanud, et nädalavahetusel seda ei pakuta, vedas). Valisime kanaga paella ja lamba. Kartulid saime salati vastu vahetada. Toidud olid väga maitsvad. Nii head lammast polegi vist saanud, parasjagu maitsestatud, pikalt haudunud. Kana paella sees oli kasvanud maja taga. Tõeline kodune söök ja nii maitsev. Magustoiduks tellisin juustukoogi ja Robert kakaoga flani. Mõlemad olid väga maitsvad. Muidu ma flanist midagi head ei arva. Kõrvallauas tellisid kõik ühte kooki. Niisama mõtisklesin, et ei tea kuidas see ka maitseks. Kui Robert juba selle ka tellis. Taas väga hea (flan de galleta või Tarta de Caabuela). Kõik toidud olid head ning eilse ohtu omadega ei anna võrreldagi. Kuna kohvi ei joonud, siis lisakook oli hinna sees. Ning ka pudel veini.

Peale sööki istusime maja kõrval päikese käes. Uni tuli peale. Ülesöömisest oli raske olla. Albergueni oli ca 6 km. Seega umbes tunnine teekond. Pikalt mul seal uimerdada ei lastud ja juba alustasime taas teekonda. Seekord Lourenza poole. Mõnda aega ülesmäge ja siis jätkus tee eukalüptimetsas. Kuulasin muusikat ja püüdsin endaga hakkama saada. Täna oli terve päev selline tunne, et aku on täiesti tühi ja nagu oleks iseennast ära kaotanud. Hoolimata ilusast ilmast ja maitsvast toidust olin nagu tühjaks pigistatud sidrun. Rõõmsat nägu teha ei suutnud. Ja kulgesin omaette.

How this feels like a floating

For the physical form you crave

And the gentle reminders

Hovering still the same

For the curative portion

The dysthymic of bold and blue

You are softened and hollow

Reflecting this winter hue

Wounded head you will be fine

(You will be fine)

Your weary legs will hold you in time

So you open the window

Wipe the grey from your salted eyes

Feel the string that once broken

Mended and slowly tied

Hope for remedies comfort

For the listless and looming moon

And the ghost of your father

Follow you home no more

Let water run through

Won't you open your eyes

Let water run through

Wounded head you will be fine

Your weary legs will hold you in time

Wounded head you will be fine

Your weary legs will hold you in time

/ William Fitzsimmons, Wounded Head/

https://youtu.be/nVIKECil-Bc

Lõpuks joudsime Lourenzasse. Oli alles valge. Lisaks meile on siin taas hispaanlastest paar, hispaania mees (kes haige on) ja üks hispaanlasest jalgrattur.

Albergue

Kuna kogu aeg on alberguedes nii niiske (kütmiseks tavaliselt mõni ventikas või suure toa peale üks radikas), siis ei kuiva riided öö jooksul korralikult ära (eriti kui veel keegi pesu peseb) ja sokid, saapad on jalga pannes veidi niisked. See on kaasa toonud selle, et mu jalgadel on taas villid. Mõni isegi kohas, kus eelmine just ära oli läinud ja nahk eriti õrn.

Peale pesu ja puhkust läksime Robertiga veel linna avastama. Astusime sisse esimesse kohvikusse. Tellisin varske apelsinimahlaga Malibu, et natuke sooja sisse saada ja tortilla - lauda toodi omlett singiga. Nagu oleks päev tagurpidi käinud. :)