Teine päev

Tänane postitus on pühendatud kallile Piiale, kel on täna ka sünnipäev!

Aga alustame siis eilsest õhtust. Käisin ühes Mehhiko kohas söömas, toit oli maitsev ja vein odav. 

 

Ning hoolimata Google mapsi pingutustele võttis mul koduni jõudmine päris palju aega (tiirlesin ringi ratast). 

Norskav tüdruk endiselt magas. Kiire pesu ja ronisin ka voodisse. Öö möödus rahutult - kord oli külm, siis palav ja siis veel see norskamine. Ärkasin varakult. Siis sain ühe kurbliku kõne veel kodust. Oli aeg tegutseda. Hommikusöögi jätsin vahele ja läksin uurima, kuidas caminole (matkarada) saada. Retseptsiooni-mees tuli mind saatma. Google aitas meil taas suhelda. Kõndisin mööda tema poolt kätte näidatud linnatänavat, kuni nägin esimest märki maas. Tunne oli selline nagu lapsena jõuluvanalt kinke saades. Siiras rõõm. 

 

Edasi algas treasurehunt - kõnnid ja otsid kollast noolt või märki maas. 

Hommikul panin plaani paika, kuhu lähen (mõtlesin peatuda portugaletes, 19km bilbaost). 

Kaarti saade vaadata siit: http://www.gronze.com/etapa/bilbao/portugalete

Vahetult enne Bilbaost lahkumist oli pood, kus müüdi puuvilju ja vett. Ma mõtlesin, et küll neid poode tuleb veel. Ei tulnud. Tulid vaid mäkketõusud. Edaspidi - mõte tuleb, siis tuleb see kohe realiseerida. Edasi lükata ei saa. Hiljem pole enam võimalust. 

Kui lõpuks peale pikka kõndimist pood tuli, siis ostsin vett, salati ja tomateid. Vihma sadas aga peatuda polnud mul ju aega. Sõin oma salatit edasi kõndides. 

Meelde oli "ehtsa elu maik" raamatust jäänud, et Bilbaost-Portugaleteni peaks olema tööstus ja igav tee. See oli täpselt vastupidi. Kõik oli nii äge. Palju mäkketõuse, metsik loodus ja kõndimine keset kitsast matkarada. Kepid võtsin kohe kasutusele. Kui matka alustasin riietuses T-särk, kampsun ja 2 jopet. Siis peale iga tõusu jäi riideid vähemaks. Lõpuks jäi vaid T- särk ja õhuke kilekas. Vihma sadas aga ka see oli äge. Vahepeal tuli ka päike välja. 

 

 

Igal teelahkmel, kus ma ei teadnud kuhu suunas edasi minna, seisis üks mees, kes noogutades suuna kätte näitas. Oleks elus ka nii...

 Seda lauset kirja pannes avastasin enda eest hobused.  

Pidevalt kiirustades ei märka me seda ilu, mis meid ümbritseb. Andrus kutsub mind aegajalt metsikuks hobuseks ja seetottu tundus see kuidagi eriti tähendusrikas hetk. 

 

Eestis asju pakkides kaalusin nt ripsmetušši jt kosmeetika asjade kaasa võtmist. Siin olles saan aru kui naeruväärne see oli - kui ainsad tegelased matkarajal on lambad ja ennast pead niisama ka ilusaks, siis milleks?

  

Portugaletest kihutasin nii mööda, et ei saanud arugi. Tee muudkui läks ja nooled muudkui näitasid edasi. 

 

Naljakas milliseid pöördeid elu võtab, seda kõike teades tundub planeerimine täiesti mõtetu. Plaanin sellest täiesti loobuda ja elada üks päev / isegi hetk korraga. 

 

Esimese puhkepeatuse tegin La Arena kohvikus. Nautisin veini ja kirjutasin blogi. Ja siis jälle edasi. Olen jõudnud ookeani äärde ja siin on nii kaunis.

 

Siis aga hakkas vaikselt hämarduma. Jätkasin uljalt kõndimist.  Ja siis laks täitsa pimedaks. Otsustasin tehnika appi võtta ning Google kaarti vaadates selgus, et järgmine asum on 8,7 km kaugusel. Tundus ulme sinna jõuda. Pimedas pole ju kollaseid nooli näha ka. 

Ja täpselt sel hetkel oli teelahkmel väike viit - El Hayo hotel, 1,7km. Valisin selle. Tee oli ülesmäge, kottpimedas ja mööda maanteed. Helkurit mul ka pole. Mõtlesin juba, et ei jõuagi kohale. Esimest korda tundsin väsimust. 

Lõpuks aga siiski paistsid pimeduses tuled ja 38€ eest sain endale privaatse toa kus oma asju pesta, vedeleda ja lihtsalt olla. Sööma ei plaani minna. Mu õhtusöögiks oli 5 tomatit ja 2 klaasi veini. Kõht ei ole tühi ka. Elu on ilus. :)

 

 

Ps. Ühtegi teist pilgrimi pole ma siiani veel kohanud. 

Tänane statistika (iPhone Health andmetel): 

Läbitud distants: 32.9km

Samme: 43 504

Kõrgused (Flights climbed): 101 floors