You can’t start the next chapter of your life if you keep re-reading the last one.
/unknown/
Kell kümme olid tuled kustutatud ja kõik nohisesid. Panin telefoni oma blogis mainitud lauludest playlisti kokku ning seejärel jäin ka magama. Nii uskumatu kui see ka pole - magasin hommikuni - ilma värisemata, ilma ärkamata. Hommikuks oli tuba nii niiske, et põrand ja aken olid täitsa märjad. Harjutused jätsin vahele. Pakkisime asjad ja läksime Robertiga samasse kohvikusse, kus eile õhtulgi olime. Nii vara pole ma veel alberguest lahkunud. Kell oli mõned minutid seitse läbi ja õues oli alles pime. Kuked kiresid.
When you wake up in the morning, Pooh," said Piglet at last, "what's the first thing you say to yourself?"
"What's for breakfast?" said Pooh. "What do you say, Piglet?"
"I say, I wonder what's going to happen exciting today?" said Piglet.
Pooh nodded thoughtfully. "It's the same thing," he said.
/A.A.Milne/
Kohvik oli avatud (selle uurisime juba õhtul välja) ja saime eritellimusena omletti. Ma tellisin juustu ja tomatiga. Kõrvale jõin teed. Elu nagu lill.
Lourenza hommik
Siis alustasime taas mägedega. Varakult - 08.20. Nägime puude vahel, kuidas päike tõusis ja väga ilus hommik oli. Tuju oli hea ja meel rõõmus. Panin õhukesed spordisokid jalga ja ville polnud tundagi.
Decisions as I go, to anywhere I flow
Sometimes I believe, at times when I should know
I can fly high, I can go low
Today I got a million. Tomorrow, I don't know
Stop crying like you're home and think about the show
We're all playing the same game, I'm laying down alone
We're unknown and known, special and a clone
Hate will make you cautious, love will make you glow
Make me feel the warmth, make me feel the cold
It's written in our story, it's written on the walls
This is our call, we rise and we fall
Dancin' in the moonlight, don't we have it all?
/Lost Frequencies, Reality/
Tänane etapp oli plaanitud teha kahes jaos - esimesena ca 6km kaugusel asuv Mondonedo - sealt osta lounasöögiks kraami, süüa tee peal ja siis edasi juba otse Gontani. Kahe linna vahel kohvikuid pole.
Natuke aega peale tõusu avanes imeline vaade - org oli paksus udus. Nagu muinasjuttu oleks sattunud.
Your love is magical, that's how I feel
But I have not the words here to explain
Gone is the grace for expressions of passion
But there are worlds and worlds of ways to explain
To tell you how I feel
But I am speechless, speechless
That's how you make me feel
But I have not the words here to explain
Gone is the grace for expressions of passion
But there are worlds and worlds of ways to explain
To tell you how I feel
But I am speechless, speechless
That's how you make me feel
/Michael Jackson, Speechless/
Kui edasi kõndisime ja Mondonedosse joudsime, siis olime ise ka udu sees.
Juuksed ja riided olid kõik niisked. Mondonedos käisime poes ja siis läksime katedraali vaatama. See oli väga suur ja uhke sellise väikese linnakese kohta. Selleks ajaks oli kogu udu juba kadunud. Seal kohtasime ka hispaania paari - nad olid samaks ajaks sinna jõudnud.
Peale katedraaliga tutvumist astusime sisse kohvikusse. Jõin kohvi ja tellisin shokolaadikoogi.
Neil on nii armas komme panna baarilettidele erinevaid snakke - erinevates kohtades on tase erinev alates kartulikropsudest kuni soojade pirukateni. See oli igatahes tasemel kohvik ja nii oli letil tasuta võtmiseks (vähemalt nii mulle tundub) chorizo pirukad ja lehttaigna- tuunikalapirukad. Mõlemad alles ahjust tulnud ja soojad.
Snäkid Mondonedo kohvikus - vasakul tuunikalapirukas, paremal chorizo vorstiga täidetud pirukad
Natuke kuritarvitasin nende lahkust ja mugisin mõlemat vähemalt kolm tükki. Ma arvan, et koju jõudes olen rekordkaalus. :) No ja siis jõin ühe klaasi veini ka veel, kuna kook oli nii intensiivselt magus.
Find your dreams come true
And I wonder if you know
What it means, what it means
And I wonder if you know
What it means, what it means
And I wonder if you know
What it means to find your dreams
I've been waiting on this my whole life
These dreams be waking me up at night
You say I think I'm never wrong
You know what, maybe you're right, aight
/ Kayne West, Wonder/
Linnast välja algas taas tõus. Aga ootasin palju raskemat. Tegelikult kulges tõus väga sujuvalt ja midagi hullu üldse polnud.
Mondonedo kaugel orus
Peale kella kahte tegime lõunapausi. Mul oli saia ja peale panin sardiine tomatikastmes - meenutas peipsitinti tomatikastmes. Peipsitindiga võileivad olid alati osa hommikusöökidest Peipsi järve ääres, kus mu vanavanavanematel oli suvila ja kus lapsepõlves tihti olin. Täielik nostalgia võileib. Kõrvale sõin paprikat ja natuke Roberti juustu ja oliive. Ning shokolaadiküpsiseid.
Edasi oli tee jälle natuke üles ja alla ja siis tasaselt mööda mäekülge. Kokkuvõttes ootasin kõvasti raskemat etappi, sest kaardil oli näha vaid tõus.
Tee peal panin mõttes paika üldised ootused alberguede osas. Alustades kõige olulisemast:
1. Küte - ükskõik kas puhur, radiaator vmt. Ööd on siin juba väga jahedad (1-5c) ja õhk on väga niiske. Ilma kütteta ei saa pesu pesta, on külm ja lihtsalt ebamugav. Rummi kulub ka palju. ;)
2. Puhtus - kas antakse ühekordne voodilina, kas keegi on prügikastid tühjendanud, kas voodid on puhtad, kas pesuruumis hallitab ja on must jmt. Olen näinud väga erinevaid tasemeid. Nt Polancos vedeles eelmiste külaliste sodi igal pool maas ja eeldatavalt sealt sai Julia ka lutikad.
3. Soe vesi - enda pesemine on siin lausa kohustuslik (ja õnneks selle vastu keegi ei eksi), kuid mõnes albergues tuleb kraanist vaid leiget vett. See on küll karastav aga tahaks ikka sooja.
4. Köök ja külmkapp - vajalik, kui teed caminot väga väikese eelarvega (nt Julia püüdis hakkama saada 10.-päevas); muidu pole nii oluline.
Edasi juba puhtalt luksuselemendid:
5. WiFi (enamasti üliaeglane, kuid seda enam väärtustad seda, kui on kiire ühendus ja blogi postitust ei pea 1,5h üles laadima)
6. Pesumasin ja kuivati - olen siiani pesnud suuremaid koguseid (st mitte ainult sokke) nö mitte albergue majutustes, kuna vaid haruharva on pesumasin-kuivati albergues)
7. Vaade, ümbrus, asukoht - kuna õhtud lühikesed ja hommikul lahkumine varakult, siis seda nautida niikuinii eriti ei saa. Asukoht on enamasti Camino ääres, seega lisavaeva selle pärast näha pole vaja.
Nagu aru saate - on soovid väga lihtsad. Kuna praegusel ajal on teisi rändureid vähe, siis privaatsust on piisavalt ja ülerahvastatuse pärast muretsema ei pea. Perioodil aprill- oktoober on ka see teemaks - lihtsalt ei saa voodikohta, sest kõik juba täis.
Love is everywhere
Asjadest veel mõni sõna. Võtsin endale kodust erinevaid näo- ja kehakreeme kaasa (minivariante aga siiski). Mida päev edasi, seda vähem üldse midagi kasutan. Kamm kadus juba nädal tagasi ära. Juukseid pesen kolme päeva tagant. Pole vajadust tihedamaks pesuks. Müts kujundab niikuinii soengu. Samas nt riided ja sokid on alati puhtad. Vaid jalgadele panen hommikul ühte Dr. Hauscka spetsiaalset jalgade higistamisvastast kreemi, see tundub olevat hea kraam. Peaaegu looduslaps olen juba. :)
Mina ja kanad (taustal kapsas, sarnasest oli tehtud ka õhtune supp)
Camino Norte on väga mitmekesine - kogu looduse ja ümbruskonna poolest. Kui Kanada tüdrukutega koos matkasime, siis meenutasid osad linnad väga Inglismaad ja neile ka Shotimaad. Tänane loodus meenutas väga Rootsit ja Norrat. Mõni koht on isegi Eestit meenutanud. Tundub nagu teeks reisi läbi kogu Euroopa. Ning ka Hispaania on minu vastu väga lahke olnud. Inimesed on alati abivalmis ja heatahtlikud, koerad sõbralikud (täna kohtusime viie vabalt ringi jooksva suure koeraga), loodus lausa imeline. Ja nii palju loomi pole ma ammu näinud. Hispaania farmiloomadel on ikka suurepärane elu - palju ruumi, rohi alati roheline, mõnus kliima. Suuri lautasid pole siiani kohanud, küll aga vabalt ringi liikuvaid lambaid, kanu ja kitsesid. Lehmadel ja hobustel on üldiselt ikka aiad/traadid ümber aga liikumisruumi rohkem, kui Tallinna Loomaaia kitsedel.
You've been so good to me
Give you anything
You've been so good to me
Your love inside me
Give you anything
You've been so good to me
Your love inside me
Oh baby, you're my consolation
Oh baby, there's no hesitation
Oh baby, you're my consolation
Oh baby, there's no hesitation
Oh baby, there's no hesitation
Oh baby, you're my consolation
Oh baby, there's no hesitation
Every sky will be blue
Long as you're lovin' me, lovin' me
Long as you're lovin' me, lovin' me
I feel so much sensation
/Chris Malinchak, So Good To Me/
Alberguesse joudsime väga vara - juba nelja ajal. Gontani albergue on nagu alberguede kuningas - siin on kõik olemas. Soe vesi, puhtus, vaade, keskküte, WiFi, lahke peremees, pesumasin ja kuivati, terrass. Midagi enamat ei oska oodata. Panime Robertiga kohe pesud kokku ja masinasse. Tema toimetas pesudega, mina blogiga. Nii mõnus, kui toas on soe ja pole niiske. Hispaania paari ja albergue peremehega koos panin paika ka järgnevate päevade plaani. Kuna osad albergued pannakse kuu lõpuga kinni, siis tuli alternatiive otsida. Õnneks pakkus hispaania paar hea lahenduse ja broneeris ka meile ühes privaat-albergues kohad (ülehomseks).
Minu voodi Gontanis
Õhtusöögile läksime koos hispaania paariga. Tüdruk, kelle nimi on Anna, räägib natuke õnneks ka inglise keelt. Mees, kellega ta reisib, on ta ISA. Ei räägi üldse inglise keelt. Ja minu jaoks olid nad kogu aeg hispaania paar. :) :) Anna on väga armas ja mul on hea meel, et temaga tuttavaks sain. Jälle üks naisterahvas pundis. Järgmised kaks ööbimiskohta on meil kindlasti ka samad.
Õhtusöök oli lihtne - kohalik kapsasupp (caldo callego) ja praetud munad. Friikate asemel õnnestus saada tomatisalat. Magustoiduks võtsin jäätise.
Caldo Callego
Peale sööki tulime kõik koos alberguesse tagasi ja siis toimetas igaüks omaette.
Lõpetuseks üks tõsine jutuajamine, mille armas Ruti mulle edastas:
Dear wine we had a deal with you -you promised to make me more happy and funny and sexy and better dancer! I saw the video! We need to talk... 😂
Statistika: 23,7 km, 33 639 sammu, 74 floors
Lourenza - Gontan (Abadin)
Joudsime ca 500m kõrgusele.
No comments:
Post a Comment