Päev kolmteist

Tänane päev on pühendatud mu armsale perekonnale - lastele ja Andrusele, kellel on suurepärane võimalus ja väljakutse oma lastele rohkem aega leida ja neile pühenduda.

Rockabye don't bother cry
Lift up your head, lift it up to the sky, yo
Rockabye don't bother cry
Angels around you, just joy your eye

Now she gotta a six year old
Trying to keep him warm
Trying to keep all the cold
When he looks her in the eyes
He don't know he's safe when she says

She tells him "ooh love"
No one's ever gonna hurt you, love
I'm gonna give you all of my love
Nobody matters like you
She tells him "your life ain't gonna be nothing like my life
You're gonna grow and have a good life
I'm gonna do what I've got to do"

/Clean Bandit, Rockabye/

https://youtu.be/papuvlVeZg8

Eile jutustasime Juliaga mõnda aega köögis. Prantslased läksid kohe peale õhtusööki teise tuppa ja meiega ei ühinenud. Mõnda aega ei julgenud Juliaga neid segama minna, kui juba väga oli vaja wc-d kasutada, siis alles Julia läks. Nad magasid nohinal. Me leidsime külmkapist veel kellegi õlled ja jõime mõlemad 2 tükki. Kuulasime muusikat ja lobisesime. Magama läksime alles peale kümmet. Kuna toas kütet polnud, siis läksin magama retuuside, särgi, pikkade varrukatega pluusi ja kampsuni väel. Kaela panin salli ja pähe tutimütsi. Esimene öö, kus sain päris hästi magada. Ärkasin vaid üks kord, et sokid jalast ära võtta. Unenäod olid värvilised ja ilma madudeta. :)

Äratus oli kell seitse. Kiiresti asjad kokku. Siis hommikusöök (mina tegin endale omletti ja sõin jogurtit banaaniga) ning kell 8 olime kõik valmis. Harjutusi teha ei jõudnud. Tädi tuli juba võtme järgi. Päike tõuseb ka umbes kaheksa ajal, seega kui õue astusime oli mägede tagant ilusat punast valgust näha. Alustasime neljakesi koos. Tee laks karjamaade vahelt ja oli mudane.

 

Mõtisklesin ootuste teema üle. Igaühel meie ümber on meie osas ootused - vanematel, elukaaslastel, lastel, ülemusel, töökaaslastel, sõpradel jne. Kui need ootused ei ole tasakaalus meie võimetega neid täita, siis tunneme ennast kehvasti. Nii algas minu tänane hommik, kus mu elukaaslane mind oma ootustega üle külvas. Tundsin ennast nagu sipelgas heinakuhja all. Täiesti võimetuna tema ootusi täitma. 

 

Ma arvan, et on oluline teadvustada seda teiste inimeste ootuste otsest mõju meie käitumisele ja tunnetele. See aitab ka mõista, kuidas me võime olla täiesti erinevad eri olukordades ja eri inimestega. Me tajume, kuidas teine meist mõtleb ja hakkame ebateadlikult sellekohaselt käituma. Ehk on hea mõte  juhtida nende tähelepanu nende ebarealistlikele ootustele või proovida veeta rohkem aega nende inimestega, kelle ootused meile aitavad meil saada parimaks versiooniks iseendast? Elu on justkui mäng, kus me peame ennast pidevalt balansseerima kõikide ootuste vahel.  Püüame vastata üksteise ootustele nii heas kui halvas mõttes, ja teeme seda sageli teadvustamata. Alles nüüd jõuab kohale, mida Isa Ernesto meile Güemesi-s rääkis, et enne Caminole tulekut ehk siis igapäeva elus oleme justkui marionetid, mis on kontrollitud teiste ootuste poolt.

Caminol on elu lihtne ja ootused vaid enda poolt loodud ning üldiselt väikesed - et albergue ja muidu kaaslased oleksid ausad ja heatahtlikud, et oma asju kuhugile maha ei unustaks voi ära ei kaotaks (kord päevas mul ikka juhtub, et tuleb paanika, et mis sellest asjast saanud on. Nt hetkel on kadunud teepakid ja lusikas) ning et tervis korras oleks. Kõik muu pole enam nii tahtis. Teiste inimestega suhtlemine on väga minimaalne ja nende ootused mind väga ei mõjuta. Justkui puhas leht kogu aeg. Suhtlen siin üldse vaid Juliaga, kuigi ka temaga jätame väga palju hingamisruumi üksteisele. Kõrvuti kõnnime haruharva, peamiselt naudime koos puhkepause.

Pay attention to whom

your energy increases and

decreases around, because 

that's the universe giving you 

a hint of who you should 

embrace or stray from. 

Omaette mõtiskledes jõudsime ühte linnakesse nimega Colunga. Meie Juliaga läksime hommikukohvi jooma, teised aga kõndisid edasi. 

 

Peale linna jätkus tee looduses. Põldude ja metsade vahel. Mingi aeg joudsime kohakesse nimega Pernus. Seal oli ristmik, kus vasakpoolne tee läks järsult ülesmäge ja parempoolne oli lauge. Meie nool näitas parempoolse suunas. Olin nii rõõmus ja siis peale 200m keeras ka meie tee vasakule. Järgnes 40 minutit tõusu. Pole mõtet ette mõelda ja planeerida. Kunagi ei tea, mis elul sulle järgmise kurvi taga varuks on. :) 

 

Show me your soul
I gotta know
Bet that you're beautiful inside
Toes on the glass
Car moving fast
Come take the wheel and drive

/David Guetta, Dangerous/

https://youtu.be/EVr__5Addjw

Tänane tee oli paljuski üles ja alla. Ning see on alles algus. Paari päeva pärast alles suured tõusud algavad. Kui hetkel on kõrguste vahe päeva jooksul 30-70 m, siis varsti läheb see suuremaks. Ca nädala pärast peaksid lausa 700m kõrgused mäed tulema. 

"You never achieve success unless you like what you are doing"

Lõunasöögi sõime natuke (ca 5km ehk tegelikult umbes 2 tunni tee) enne Villaviciosa linna. Tegime oma pikniku jõe ääres. Sõin jälle tuunikala-tomati- küüslaugu võileibu. 

Peale lõunasööki puhkasime ja siis kõndisime Villaviciosa linna. 

 

Esialgu plaanisime seal ka peatuda aga kuna sealt on rannikuäärsesse Gijoni üle 30km, siis pakkusid prantslased välja, et läheme vahepeal Camino Primitivo peale üle ja magame ühe kloostri kõrval asuvas albergues. Sealt on Gijoni alla 30km. Kuna Villaviciosa oli viimane linn enne kloostrit, siis käisime supermarketis. Ostsime õhtusöögiks supi materjali, juustu, veini, konserve, pähkleid. Kott oli nii raske. Kloostrisse oli 9km. Aga ülesmäge. Ja mööda sõidutee äärt. Telefon oli ka muusikaga pagasnikus (iPod andis otsad ja vajab arvutit). Seega alustasin tõusu mossitades ja oma väga raske kotiga. Nii raske oli. 

Sometimes I feel I'm gonna break down and cry

Nowhere to go nothing to do with my time

I get lonely so lonely living on my own

Sometimes I feel I'm always walking too fast

And everything is coming down on me down on me

I go crazy oh so crazy living on my own

/Queen, Living On My Own/

https://youtu.be/KbqMD29qi58

Peale 3 kilomeetrit palusin peatust. Julia oli kohe nõus. Nii istusime sõidutee ääres ja avasime oma veini. Kõrvale sõime pähkleid ja juustu. Panime muusika mängima ja meil oli väga tore. Lobisesime ja nautisime. Kui lõpetasime, hakkas vihma sadama. Ja läks pimedaks. Jätsime muusika taskus mängima, panime pealambid otsaette ja kõndisime oma viimased 5 kilomeetrit väga rõõmsas tujus.

 

I love my life
I am powerful
I am beautiful
I am free
I love my life
I am wonderful
I am magical
I am me
I love my life

/Robbie Williams, Love My Life/

https://youtu.be/v7YVEUhEW2w

Kloostrisse jõudsime 7 ajal. Prantslasi seal veel polnud. Pesime pesu ja ennast ja siis nad saabusid. Nad olid muidugi juba neljast seal olnud, kuid klooster oli kinni ja nad olid üle tee asuvas kohvikus aega veetnud. Küll neil on ikka kiire. 

Õhtusöögiks keetsime Juliaga koogiviljasuppi. 

Oh it seemed forever stopped today
All the lonely hearts in London
Caught a plane and flew away
And all the best women are married
All the handsome men are gay
You feel deprived

Yeah are you questioning your size?
Is there a tumour in your humour,
Are there bags under your eyes?
Do you leave dents where you sit,
Are you getting on a bit?
Will you survive
You must survive

/Robbie Williams, Love Supreme/

https://youtu.be/ULTtWUZhD9c

 

Statistika: 31,3 km, 40 741 sammu, 52 korrust

La isla - La Collada