I believe in intuitions and inspirations ... I sometimes FEEL that I'm right. I do not KNOW that I am right.
/Albert Einstein/
Lahkusime alles poole üheksa paiku. Hommikusööki sõime albergue vastas asuvas armsas väikeses koogikohvikus. Kohvi kõrvale võtsin ka tüki pirukat, mis oli alles soe. Alguses arvasin, et lihaga. Mõne hetke pärast sain aru, et oli tuunikalaga. Maitses samamoodi hästi. Hommikune Luarca oli väga armas. Jalutasime mäest üles ja meile avanes imeline vaade. Lisaks nägin esimest korda elus kuidas kiivid kasvad. Korjasime isegi mõned aga kahjuks olid alles toored.
Alustasime aeglases tempos ja panime muusika mängima. Ikkagi reede ju. Jalutasime Juliaga koos ja lobisesime. Meenutasime toredaid hetki ja planeerisime tulevasi reise. Homme Julia enam minuga edasi ei tule. Aga tundsin, et üksi ma ei jää.
Our bodies have five senses: touch, smell, taste, sight, hearing. But not to be overlooked are the senses of our souls: intuition, peace, foresight, trust, empathy. The differences between people lie in their use of these senses; most people don't know anything about the inner senses while a few people rely on them just as they rely on their physical senses, and in fact probably even more.
/ C. JoyBell C./
Kui lõpuks külade vahelt loodusesse jõudsime, tegime esimese pausi, ca 11.30 ajal. Jõime gazpachot (külm tomati-juurviljasupp) ja sõime kõrvale pasteedisaiu. Edasi jätkus tee põldude vahel. Kõige raskem hetk ongi hommikul ennast käima saada, et hoog sisse tuleks. Kui see hetk on käes, siis kõnnid juba automaatreziimil ning ei pane tähelegi, kui kiiresti edasi liigud. Nagu trenni minemisega - kõige raskem on teha see esimene samm diivanilt ukseni. Edasi on juba lihtne.
Kuna ilm oli superilus ja päikeseline, ilma tuuleta, siis otsustasime plaanitud lõunasöögi kohvikus vahele jätta ja otse edasi kõndida. Seda mõjutas muidugi ka see, et hommikul olime aeglased kõndijad ja sellise tempoga oleksime jälle pimeda peale jäänud.
Niimoodi kiires tempos Juliaga 100 meetrise vahega kõndides jõudis minu kõrvale üks vanem mees, seljakotiga - järelikult pilgrim. Hakkasime kohe lobisema (suur eelis, et rääkis inglise keelt) ja meil klappis hästi. Tema nimi on Robert. Kiires tempos kõndides ja lobisedes jõudsime Naviasse. Ootasime ka Juliat ja siis otsustasime, et on paras aeg veiniks. Astusime sisse esimesse sidreia-sse. Kuna nad siin nii väga siidrit armastavad, siis palus Robert seda proovida. Siidri kallamine oli show omaette. Baarmen tõstis siidri pudeli kõrgele ja klaasi jättis alla ning üritas ülevalt kallates klaasile pihta saada. Pool pritsis muidugi laiali aga see oli osa sellest. Siider oli hapu ja otsustasime Rioja juurde jääda. Lõunasöögile aega ei kulutanud.
Paar sõna mu uuest sõbrast. Robert on 63 aastat vana, pärit Austraaliast. Hetkel elab Belgias koos naisega, kellega tutvus Caminol. Peale südameoperatsiooni 4 aastat tagasi, kui ei suutnud meetritki kõndida, otsustas teha oma esimese Camino. Nüüd teeb juba oma neljandat. Pidi olema sõltuvust tekitav. Ta alustas nädal tagasi Irunist. Tegi alla nädala Irun-Bilbao otsa (kõige raskem osa Camino nortel) ja siis lendas Gijoni. Sealt kõndis edasi. Tal on kaks last - poeg ja tütar ning kaks lapselast. Töötas enne pensionile jäämist pangas erinevate projektidega. Olime esimesed pilgrimid, keda sel Caminol kohtas.
Käisime kõik koos poest läbi ja siis tegime mõnusa ühise lõunasöögi ühe põllu peal. Igaüks pani mingi toidu ja nii oli meil väga rikkalik lõunasöögilaud. Oli juustu, makrat, lõhet, pasteeti, oliive, hapukurki, salatit, tomatit, veini jne.
Edasi jätkasime Robertiga lobisedes kuni La Caridadini. Seal oli ka meie tänane öömaja. Kiire pesu, siis jõime soojarohuks (taas pole albergues kütet ja temperatuur on väga jahe) ära mu koorelikööri ja siis läksime kohalikku baari õhtusöögile. Valik just suur polnud. Sõime kamba peale salatit, kana ja kroketeid (croquettes). Arutasime toidu teemadel ja saime niisama tuttavaks.
Koos meiega on albergues veel üks hispaanlastest paar ja mees ( temaga oleme 3 korda varem ka kohtunud aga ta on külmetanud ning ei soovi eriti suhelda). Mida lähemale Santiagole jõuame, seda rohkem inimesi. Robert rääkis, et hispaanlaste seas pidi olema populaarne teha 100 viimast kilomeetrit (vaid siis saad tunnistuse, nö compostela). Kuna tunnistusele kilomeetreid ei märgita, siis lisatakse CV-sisse, et oled Camino läbi teinud ja sul on sellekohane tunnistus. Kuigi tegid vaid viimase sada. Compostela pidi olema tugev argument värbamisel. Sama kinnitas ka Julia.
Homme jätkan teekonda koos Robertiga. Julia jätkab edaspidi palju aeglasemas tempos ja temaga kohtume kunagi hiljem kusagil mujal.
Ps. Täna laulukesi ei ole, kuna polnud aega muusikat kuulata. :)
Statistika: 26,8 km, 39 680 sammu, 64 korrust
Luarca - La Caridad
No comments:
Post a Comment