Kolmekesi (mina, Julia ja Robert) läksime koos kohvikusse. Sõin seal oma võileiba ja jõime kohvi. Jätsin oma leivad ja salati Juliale. Robert ei tundu olevat sedasorti low budget rändur, kes endale voileivamaterjali poest kaasa ostaks. Pigem kohvikust kohvikusse tüüp. Mulle sobib ka selline variant. Vahelduseks on päris huvitav kohaliku köögiga rohkem tutvuda.
Jätsime Juliaga hüvasti ja alustasime teekonda Ribadejo poole. Hommikud on siin juba päris jahedad ja rohi tee ääres oli härmas. Samuti paistis mägede otsas palju lund olevat.
Ametlik tee ei pakkunud mulle pinget (taas külast külla mööda asfalti) ja nii keerasime ranniku äärde. Seal oli eraldi rada, mis läks läbi metsa ja viis meid lõpuks ookeani äärde. Rannik on kaljune ja järsk. Täna nägime palju erinevaid linde. Nimetada oskan vaid kormorani.
Lõunasöögi ajaks jõudsime Tapia de Casaregio nimelisse linnakesse. Seal elab ca 2000 inimest. Jalutasime sadamasse ja valisime Google soovituste põhjal välja ühe kohviku. Tellisime kaheksajalga (pulpo) ja valget veini. Sain isegi kartulid prae kõrval salati vastu välja vahetada ja olin väga rõõmus. Toit oli suurepärane - mitte midagi polnud fritüürist läbi käinud ja oli väga maitsev. Kaheksajalg oli õrn ja polnud üleliia maitsestatud. Isegi tomatid olid salati jaoks ära kooritud. Magustoiduks sõime kreemist riisi - samuti väga maitsev. Hoopis teistlaadi toiduelamus kui kõige odavamad paevapakkumised ja purgitoit. :)
Kui kõhud täis, jätkasime rannikuäärset teekonda. Erinevalt Juliast kõnnib Robert kogu aeg mu kõrval. Meie tempo ja sammu pikkus on sama aga ütleme nii, et see vaikselt ahistab mind. Alguses oli huvitav arutada erinevaid Camino teemasid (tal on palju kogemusi ja kerge on suhelda, kuna keelebarjääri pole) aga olles ligi 3 nädalat harjunud vaikuses, nö üksi ja muusikas kõndima, siis vaid jutustades ja üldse kellegagi kõrvuti kõndimine tundub nii harjumatu. Panin siis kõrvaklapid pähe ja läksin oma mulli ära.
I'm not afraid of anything in this world
There's nothing you can throw at me
That I haven't already heard
I'm just trying to find a decent melody
A song that I can sing in my own company
There's nothing you can throw at me
That I haven't already heard
I'm just trying to find a decent melody
A song that I can sing in my own company
/U2, Stuck In A Moment You Cant Get Out Of/
Tundus, et tal polnud midagi selle vastu. Kõndis vaikselt mu kõrval. Kuigi oma mõtetele keskenduda siiski ei suutnud ja igatsesin Juliat ja tema easy-going suhtumist. Aga eks see ole osa camino kogemusest - kuidas lahti lasta inimestest ja kogemustest, mis juba möödas ja anda võimalus tänasele päevale ja käesolevale hetkele. Ning sellest midagi õppida ja seda nautida.
You can't go back to how things were. How you thought they were. All you really have is...now.
/Jay Asher/
Kuna tänane kõndimise tempo oli nii palju kiirem, siis jõudsime Ribadejosse juba neljast. Albergue asus kaunis kohas otse jõe kaldal. Olime esimesed. Toas on kuus nari. Ja üks radiaator - see tähendas kohest pesu pesemist. Ja sooja tuba. Kui pesuga lõpetasin, olid 4 meest lisaks saabunud. Kuna narid on kokku pandud, siis üks nendest magab minu kõrval. No mis siis ikka. Sellised nooremapoolsed hispaania jalgratturid. Loodan, et ei norska.
Teised mehed läksid varakult süüa otsima. Kuna me Robertiga teadsime, et enne kaheksat süüa ei saa, siis ootasime natuke ja panime homset plaani paika. Seitsmest läksime Ribadejo linnaga tutvuma. Peatänav oli rahvast täis aga nii kui kõrvale pöörasid - täielik tühjus.
Kuna selgus, et restoranid hakkavad süüa pakkuma alles 8.30, siis alustasime mu lemmik hispaania maiustustega - tume shokolaad ja churros (ehk pontsikupulgad, umbes nii nad maitsevad).
Edasi läksime teisel pool kohvikut asuvasse restorani. Mina, Robert ja üks hispaanlastest paar, kes ka Camino nortet teeb, olime ainsad selles kohas (peaks nii mõndagi ütlema toidukoha kohta). Tellisime päevapakkumise - mis tähendas lihtsat nuudlisuppi ja praetud kana. Friikad sai salati vastu vahetada. Kõhu sai täis, elamust polnud. Veini jõime ka. Ja siis kiiresti tagasi alberguesse. Kell on 10.00 ja kõik juba nohisevad.
Statistika: 26,9km, 40 508 sammu, 42 korrust
La Caridad - Ribadejo
Homme on ees ootamas raske päev - nonstop tõus ja ei mingeid kohvikuid. Alustan Camino mägede etapiga. Peaksin jõudma ca 400 m peale ja siis õhtuks Lourenzasse ehk jälle natukene alla tagasi (ca 250 m peale). Ja just täna nüüd tekkisid mu kanna peale väga valusad villid. Pannakse proovile. :)
No comments:
Post a Comment