Tänane postitus on pühendatud meie kehale. Matkal koged oma keha täiel määral ja tunned, kui tänulik sa igale oma keharakule olema pead, et suudad kõndida nii pikki vahemaid. Suuremat enesearmastust ja tänulikust kui siin ei anna vist kohata. Sul lihtsalt ei jää muud üle, kui enda kehas ennast täiuslikuna tunda. See on kõik mis sul on, et edasi jõuda. :)
Minu keha on suurepärane ja mul pole mitte millegi üle nuriseda. Kuskilt ei valuta ja esimeste päevade kahtlased punased laigud ja villid jalgadel on nüüdseks kadunud. Panin täna isegi oma meriinovillased sokid jalga (muud enam polnud) ja kõik oli Ok. Pole mul mingit villa allergiat. Keha lihtsalt kohanes selle olukorraga ja raskustega, mis järsku jalgadele lisaks osa said. Nüüdseks on seljakott juba osa mu kehast ja pigem on ilma selleta harjumatu olla.
Natuke eilsest õhtust ka. Kuna jõudsime Llanese alberguesse juba pimedas ja Julia oli väga väsinud, siis jäi ta juba kaheksast magama. Mina kirjutasin blogi, olin pool tundi dušši all soojenemas ja siis tegelesin blogi üleslaadimisega albergue fuajees - vaid seal oli WiFi (alati ca 1h aega võttev protsess seoses piltidega). Tagasi tuppa jõudes läksin kohe magama. Õhtusöök jäi vahele. Toas oli nii külm, et värisesin oma magamiskotis öö läbi. Samas olin nii uimane, et rohkem riideid ka selga ei viitsinud panna. Nii ma siis külmetasin hommikuni.
Ärkasime alles poole kaheksast. Pakkisime asjad ja lahkusime 9st. Tuba oli kitsas ja võimlemine jäi ära. Samuti polnud meil midagi süüa. Lootsime leida kohviku ja alustasime kõndimist tühja kõhuga. Peale poolt tundi jõudsime kohta nimega Poo, sealses restoranis sõime oma hommikusöögi - tortilla ja suur kohvi piimaga. Ma Eestis kunagi kohvi ei joo aga täna tekkis isu ja see maitses väga.
What day is it?"
It's today," squeaked Piglet.
My favorite day," said Pooh.
/A.A.Milne/
Täna otsustasime rahulikult võtta ja kõndisime aeglasemalt. Nii saime Juliaga rahulikult arutleda erinevate teemade üle. Kõne all olid näiteks erinevad dieedid ja kaalu teema. Nii Julia kui ka mina oleme sel aastal selle teemaga kokku puutunud. Tema on kaotanud 20kg, mina 10kg. Motivatsiooni kaalu langetamiseks leidsime mõlemad erinevatest asjadest. Mina alustasin peamiselt selleks, et ennast paremini tunda ja saada tagasi laste sünnieelne kaal. Tema peamiselt selleks, et oma sõbrale rohkem meeldida. Jõudsime järeldusele, et tahe ja soov kaalu langetada peab tulema meie seest, kellegi survel või soovitusel pole see võimalik. Kuid kui sul tugev sisemine tahe, siis on kõik võimalik.
Tee peal jäi meile ka üks pood ette. Ostsime mõnusat kraami lõunasöögiks - pudeli punast veini, juustu, taistera küpsiseid, kuivatatud ploome, tumedat shokolaadi ja sardiine. Sõime ploome ja ümisesime vaikselt laulda:
Que sera, sera
Whatever will be, will be
The future's not ours to see
Que sera, sera
What will be, will be
Whatever will be, will be
The future's not ours to see
Que sera, sera
What will be, will be
/Doris Day, Whatever Will Be, Will Be/
Tänane ilm oli soojem kui varasemalt, sest polnud tuult. Selline sügisene soojus, kus päike ei kõrveta ja tuuleke on külm aga nii palju siiski soe, et on mõnus.
Kella kahe ajal jõudsime ühte armsasse randa. Julia tuletas mulle meelde, et ma pole oma harjutusi teinud ja nii tegin neid rannas. Ideaalsemat kohta viie tiibetlase harjutusteks annab välja mõelda. Nautisin väga. Tegime mõlemad Juliaga veel pea peal seismist ja siis alustasime oma lõunasöögiga. Siin olles on mu toitumisharjumused päris palju muutunud. Kui Eestis oli iga päev menüüs liha, siis siin pole veel kunagi poest liha või sellega seotud produkte ostnud. Kui keegi pakub või on toidu sees või menüü osa (menu del dia ehk päevapakkumine, kus odava raha eest saab 2 käiku + vein + vesi + sai, nagu Rafaga süües), siis muidugi söön, kuid ise ei osta. Kuna oleme nii palju looduses ja loomad ümbritsevad meid kogu aeg (näeme sadu lehmi, lambaid ja kanu päevas), siis see võib olla üks põhjustest, miks liha ei soovi. Eelistan juustu, mereande, kala ja puuvilju. Seda on kergem seedida ja nii on lihtsam kõndida. Saia söön ka. Kuigi iga päev püüan saia kogust piirata, kuid kui kõht ikka väga tühi on, siis mugin rõõmuga.
Iga kord kui lounasöögiks koha valime, siis tundub see Juliale parim, mis olla saab. Ja nii oleme iga kord nii õnnelikud, et uus koht ületab oma ilu poolest taas eelmist. Lõunat süües nägime eemal veel kahte pilgrimi - seega me pole ainukesed. Nemad aga jätkasid oma teed ja meiega ei ühinenud. Sel ajal kui sõime hakkas vesi taas tõusma - nii pidime mitu korda kiiresti oma asjad haarama ja kaugemale minema. Ei uskunud ka, et vesi nii kiiresti meile lähemale jõuab. Julia laulis selle peale järgmist lugu:
I can feel her on my skin
I can taste her on my tongue
She's the sweetest taste of sin
The more I get the more I want
She wants to own me
Come closer
She says "come closer"
I can taste her on my tongue
She's the sweetest taste of sin
The more I get the more I want
She wants to own me
Come closer
She says "come closer"
/Ne-Yo, Closer/
Peale söömist ja veini joomist olime veelgi rõõmsamas tujus. Kell kolm jätkasime teekonda. Õhtuks oli Julia meile ühe pere juures koha broneerinud, seega olime väga elevil. Viimased 10 kilomeetrit panime mõlemad iPodist muusika mängima ja kõndisime lauldes ja tantsides. Tundsime ennast kõige õnnelikumate inimestena maailmas.
Don't be so quick to walk away (Dance with me)
I wanna rock your body, please stay (Dance with me)
You don't have to admit you wanna play (Dance with me)
Just let me rock you till the break of day (Dance with me)
I wanna rock your body, please stay (Dance with me)
You don't have to admit you wanna play (Dance with me)
Just let me rock you till the break of day (Dance with me)
/Justin Timberlake, Rock Your Body/
Veel mõned päevad ja peame otsustama, mis edasi saab. Minu ja Julia matka lõpuni koos jätkamine on veidi problemaatiline, kuna tal on tagasilennu pilet kümnendaks detsembriks. Mina tahaksin ikka ca 5-6 juba lõpetada. Samuti pole me veel kumbki otsustanud, kas teeme lõpuni rannikuäärset teed või läheme üle Camino Primitivo peale (mis läheb üle mägede, on raskem, kuid pole mööda sõiduteid). Aga elame päev korraga ja eks näis, mis saab.
Veel tahaksin teiega jagada oma mõtteid seoses lõhnadega. Caminol tunned lõhnu. Sul on aega neid tähele panna. Mõned näited erinevatest lohnadest - kodunenud lehed, lehmad ja teiste loomade lõhn, mere lõhn, rooside lõhn (teen tihti peatuse, et neid nuusutada), paikese loojumise lõhn, mis kaasneb seoses niiskusega jne.
Ma olen iga päeva eest nii tänulik - kõik need lõhnad, maitsed, tunded, mõtted. Tunne, et sa elad. Oled vaba. Koged kogu ümbritsevat kogu oma kehaga. Müstika, kui imeline tunne see on.
I'm so excited, and I just can't hide it
I'm about to lose control and I think I like it
I'm so excited, and I just can't hide it
And I know, I know, I know, I know, I know I want you
I'm about to lose control and I think I like it
I'm so excited, and I just can't hide it
And I know, I know, I know, I know, I know I want you
/The Pointer Sisters, I'm So Excited/
Meie öömaja, Cuerres
Poole kuuest jõudsime Cuerres's (Rivadesella lähedal) asuvasse kodumajutusse. Perekond, kes meid vastu võtsid, olid pensionäridest sakslased - Brigitta and Manfred. Saime enda kasutusse terve teise korruse koos magamistoa, vannitoa ja köögiga. Tuba on soe ja linad puhtad. Puhkasime tunnikese ja siis kutsusid nad meid alla korrusele õhtusöögile. Neil oli külas veel üks nendevanune paar. Esmalt sõime salatit, siis veinis hautatud maksa riisiga ja magustoiduks puuvilju vahukoorega. Kõrvale punast veini. Manfred rääkis suurepärast inglise keelt ja kerge oli suhelda. Nad olid nii lahked ja sõbralikud. Peale õhtusööki kutsusid nad meid hoovis asuvasse väikesesse majakesse, nö pühamusse. Seal kuulasime kahte ladinakeelset kiriklikku laulu. See oli väga ilus. Lisaks tegime läbi sümboolse rituaali. Nimelt oli seal kauss, kus olid kivid ja teine kauss, kus olid klaaskuulid. Üks sümboliseeris elu raskusi, mida endaga kaasas kanname ja teine tänulikkust ja heatahtlikkust kõige ümbritseva suhtes. Pidime võtma kausist ühe kivi ja mõned klaaskuulid ning panema need Jeesuse pildi ees asuvatesse kaussidesse, nö andma on raskuse ära ja olema tänulikud. See oli päris armas hetk.
Manfred ja Brigitta on pärit Saksamaalt ja tegid 20.a tagasi caminot koos oma kolme lapsega. Nad ei läbinud korraga kogu teed, vaid käisid neli aastat järjest iga aasta ühte osa caminost tegemas. Kui nad pensionile jäid, siis ostsid Hispaaniasse maja ja sellest ajast on pakkunud ka majutust palveränduritele.
"On asju, mis eristavad mind teistest, ja asju, mis teevad mind selleks, kes ma olen".
/A.A.Milne/
Statistika: 23,2 km, 31 744 sammu, 45 korrust.
Llanes - Cuerres
No comments:
Post a Comment