Päev üheksa

Tänase postituse pühendan komplimentidele - üks positiivne, siiras ja südamest öeldud lause võib muuta terve päeva ilusaks. Ja seda pole ju raske teha? Lepime kokku, et homme proovime kõik vähemalt ühe komplimendi teha. Olgu see siis õele või vennale, mehele või naisele, kolleegile või sõbrale. Muidu edasi lugeda ei tohi. Eks. 

Eile läksin hilisõhtul poolpaljalt (riided ju kõik kuivasid) hotelli ette wifit otsima. Olles seal pool tundi mässanud sain aru, et see WiFi mu blogi üles ei vea. Lülitasin siis välja ja oplaa - 4g ja hetkega oli blogi postitus üleval. Seda oleks kindlasti toale lähemalt ka leidnud ja poleks pidanud seal niimoodi külmetama. 

Öö aga möödus mõnusalt - minu kaua igatsetud reguleeritav toatemperatuur ja tekk. Kõik oli täpselt paras. Isegi kõik meie riided kuivasid ära. Super night!

 

Vaade aknast, eemal super kuu ja Comillas

 Ärkasime Juliaga ühel ajal natuke peale kaheksat. Panin telefonist muusika mängima ja tegin oma harjutusi. Oli piisavalt ruumi ja olin mõnusalt välja puhanud. Isegi kätelseisu jõudsin teha. Hommikusöögiks sõime eilseid makarone pestoga ja jogurtit. Tunne oli täpselt selline nagu turistina puhkusel. Enne "välja minemist" värvisin isegi ripsmed ära ja teenisin sellega Julia komplimendi. Mingil põhjusel oli siiski miniripsmekas mu kotti sattunud. :)

 

Comillas

Kuna ilm oli päikesepaisteline tähendas see, et jalga läksid lühikesed püksid ning kõik muu tuli seljakotti mahutada. Lisaks veel eile ostetud toiduvarud. Alustasime nagu kaamelid - ma arvan, et kott oli rekordkaalus. 

 

The Way

Tee peal kuulasin tund aega järjest kolme Coldplay lugu (Viva La Vida: https://g.co/kgs/E88C17 , Adventure Of a Lifetime: https://g.co/kgs/ZztfCY ja Don't Panic - https://g.co/kgs/sVKjwC). Väga mõnusa rütmiga lood. 

Now I feel my heart beating
I feel my heart underneath my skin
And I feel my heart beating
Oh, you make me feel
Like I'm alive again
Alive again
Oh, you make me feel
Like I'm alive again

/Coldplay, Adventure Of a Lifetime/

 

Parque Natural de Oyambre

Siis viis meie tee rannikult mägedesse ja Coldplay asendus Tšaikovski "Pähklipurejaga". Loodus ümberringi oli nagu Milka shokolaadi reklaamist - lumiste tippudega mäed, rohused nõlvad, lehmad. Kujutasin endale uhke kleidi selga ja tantsisin Tšaikovski muusika saatel mõttes valssi. Polnud juba aastaid klassikalist muusikat kuulanud ja see oli nii ilus. Tuletas lapsepõlve meelde, kui vanaemaga seda balletti Estonias vaatamas käisime. Ps. Tegemist on traditsioonilise jouluetendusega, kes pole näinud, minge vaatama/ kuulama. 

 

Parque Natural de Oyambre

Vahepeal viis meie tee meid taas golfiväljaku äärde. Sain eile pooleli jäänud golfi tutvustust jätkata ja reaalselt näidata, mis värk on. Meie tee läks paralleelselt mitme rajaga. Klubihoone juures eelistas Julia "väli-WCd"  kasutada (tavaline matkalise värk) ja ma ei jõudnud pakkudagi, et klubihoones on kindlasti mõnusam ning kuigi mul väga sügeles, et minna ka sisse, jätsin seekord vahele. Oleme siiski ju pilgrimid. 

 

Campo de Golf Santa Marina, greenile astuda ei julgenud, kuna oleksin suured jäljed jätnud - kaalun ju terve tonni

Lõunasöögi sõime San Vincente de la Barquera rannas. Igaüks nosis oma sööki. Mul oli menüüs 1 tomat, 1 avokaado, 3 apelsini, natuke juustu, baguette mingisuguse vähipastaga ja mõned tükid shokolaadi. Kuna Julial täna kõht valutab, siis ta väga pikalt kõndida ei soovi. Minul tervis aga suurepärases korras aga uksi ei taha jääda ja kuna meie öömaja asula oli päris lähedal (ca 7km), siis tegin ettepaneku selles linnas mõned hetked veel veeta. Nii jõimegi kohvikus mina klaasi punast veini ja Julia cocat (pidi kõhuvalu vastu aitama, eks igaüks võib uskuda mida soovib). Siis sõime ühed pirukad ja kella kolmest jätkasime teekonda. 

 

San Vincente de la Barquera

Panin uue playlisti peale ja täpselt siis kui algas mäkketõus hakkas Bryan Adams laulma, kuidas ta minu juurde jookseb (https://g.co/kgs/KRCFfs), kasvõi öö läbi. Kuidas ma siis saan sellisele hurmurile vastu panna? Kolm korda laulis mulle sama lugu ja nii ma tippu joudsingi. 

I'm gonna run to you
I'm gonna run to you
'Cause when the feelin's right I'm gonna run all night
I'm gonna run to you

/ Bryan Adams, Run To You/ 

Kusjuures mäe otsas oli kirik, mis oli ehitatud aasta enne Bryani sündi. :)

 

Järgmine lugu, mille iPod valis oli Josh Kumra esitatud The Answer (https://g.co/kgs/ABDm5F). Josh laulis nii ilusasti, kuidas me koos seal vedeleme. Tõesti oli ideaalne koht, et ennast pikali visata. Andsin Joshile ka mitu võimalust ja kuulasin kogu tee mäest alla vaid tema lugu.

Never gonna find all the answers
Answers will find you
Don't know how I'll feel tomorrow
Don't know the truth
But we can lie, lie, lie, lie here together
Lie, lie, lie, lie here together

/Josh Kumra, The Answer/

 

Minu ja Joshi koht, San Vincente de la Barquera

No ja siis ma Joshi kuulates filosofeerisin omaette, et kumb on parem - kas tõus või langus, kõndimine või puhkus, Josh või Bryan. :) Õnneks sai see lugu ristmikul läbi. Tuli uus lugu, uued suunad. Seekord tuli itaaliakeelne laul, millest ma midagi aru ei saanud. Edaspidi pean vist naislauljad ja võõrkeelseid lugusid eelistama, et mõte nii vasakule ei läheks. ;)

Edasi kõndides tuli eriti ulakas tunne peale. Kohe selline tunne, et tahaks mingit lollust teha. Mingit võimalust selleks ju polnud, olime keset metsa ja mis lollust sa ikka keset metsa teed? No ja nii me siis ronisime lihtsalt puu otsa. 

 

Väike pärdik 

"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu." /Astrid Lindgren "Pipi Pikksukk"/

Pärast oli jälle rahulik olla. Sisetunne ütles, et täna me veel kohtume mehega. No ja nii kui Serdio albergues ennast sisse olime sättinud, astus sisse Rafa. Veidi ülekaaluline hispaanlasest pilgrim. Julia kutsus mind oraakliks. 

 

Kuna Julia tundis ennast halvasti, siis kutsusin Rafa (43) endaga koos õhtusöögile Gloriasse. Kõlab uhkelt. Tegelikult siin külas üks koht vaid ongi - la Gloria. Ta plaanis niikuinii väljas süüa. "Wait - I finish my show". Ütles Rafa mu kutse peale ja läks dušši alla (shower inglise keeles). Meil jälle nalja nii palju. :)

Palusin Rafal tellida. Lauda toodi pudel veini, sai ja vesi. Varsti saabus ka söök - läätsesupp ja lambaliha friikatega. Meeletu õhtusöök ja kui palju kaloreid. Aga oli maitsev. Arutasime toidu, veini ja Camino teemadel. Oli väga huvitav ja sain nii mõndagi Hispaania erinevate regioonide toitude ja veinide kohta teada ning palju soovitusi. 

 Õhtusöök Glorias koos Rafaga

Statistika: 19,5 km, 28 439 sammu, 48 korrust

Comillas - Serdio