Päev neli

Tänane postitus on pühendatud mu vanematele - Mo ja Mannule :)

Olin öösel Albergues täitsa uksi. Naine, kes mind sisse lasi, kadus peale seda ja rohkem ma teda ei näinud. Temperatuur oli toas 12c - seega päris külm. Peale kuuma dušši pugesin magamiskotti raamatut lugema. Coelho "abielurikkumine" sai läbi ja alustasin Stigi "Minu Kennedy" lugemist. Magama jäin juba 9 ajal. Öösel laks taas uni minu korda ära aga kuna oli nii külm siis sundisin ennast uuesti magama jääma. Ja tekikoti sees oli ju soe, lihtsalt magades nihelesin ennast sealt välja. :) Tousin üles 7 ajal. Pesin, tegin hommikused harjutused, pakkisin asjad ja 8.26 asusin teele. Enne tegin veel oma randuri passi templi.

Tänane rada kulges alguses maantee ääres. Polnud väga kaunis ja nagu pärdik pidin tee äärt mööda ronima. 

 Hommikupooliku mõtted liikusid ümber tänulikkuse. Kui palju asju ja inimesi ja sündmusi mu elus on, mille üle saan tänulik olla. Alustades mu kallitest vanematest, kes mind alati toetanud ja usaldanud on ning lasknud mul vabalt oma valikuid teha. Samuti olen tänulik Andrusele, et ta aitas mul ettevalmistusi selleks matkaks teha ja oli nõus selle aja lastega tegelema ning julges mind siia üksi lasta (mitte, et ta mind takistada oleks saanud) - pea vastu sõber! :) Veel on mul siiralt hea meel, et mul on nii palju sõpru, kes mind toetavad ja mulle poialt hoiavad (ja mitte ainult praegu). Isegi, kui paljusid ma nii tihti ei näe aga tean, et nad on alati olemas. Ja veel olen tänulik nendele, kes on aidanud mul maailma näha natuke teise nurga alt ja iseennast taasavastama "sundinud".. Igatahes minu tänu kõikidele teile armsad. :)

Neid mõtteid mõlgutades jõudsin pisikesse linnakesse nimega Rioseco. Tee aarde jäi ka pood ja astusin sealt läbi. Ostsin 5 mandariini, paki juustu, 1,5k vett, saia, avokaado ja tomateid. Arve 5.-. Kassas nägin esimest korda teist matkaselli. Tema kassalindil oli 2 saia, 6 õlut, viinerid, singid jne. Ma ei kujuta ette, kuidas ta seda kõike vedada jõuab. Kott oli ka 2x suurem kui mul. Poe kõrval tegin endale avokaado võileiba, kui see sama noormees mu juurde astus ja ennast tutvustas -Aron Saksamaalt. Sõime seal siis koos oma võileibu ja lobisesime oma reisist. Nii tore oli vahelduseks kellegagi rääkida, inglise keeles ja nii, et me mõlemad mõistsime üksteist. Ta uuris mu edasisi plaane ja mina tema oma. Selgus, et need ei kattu - tal polnud kiiret kuskile, kuna ta ei plaaninudki lõpuni jõuda, vaid lihtsalt 2 nädalat matkata. Minul aga konkreetne siht kogu aeg silme ees. Ja nii me lahku läksimegi, tema jäi veel oma võileiba sööma ja mina igatsema, et oleks keegi, kellega lobiseda saaks. Camino paneb mõistma, kui oluline on minnalaskmine, et oma teel edasi jõuda. Oleksin ju võinud oma plaane muuta ja tempot maha võtta aga ma ei suutnud. Mu enda tee tundus nii palju olulisem. Ja nii ma üksi jatkasingi. 

Ees kõrgusid vaid mäed. Kuna ostsin ka vett, siis tundus hea mõte see endale kõik sisse kaanida - et ei peaks mäe otsa vedama. Võin kinnitada - täiesti vale mõte. Kõht veest (1,5l) ja saiast punnis, pidin alustama mäkke tõusu. Süda oli paha ja raske olla. Mingi aja pärast sain siiski hoo sisse ja laks paremaks. Oleksin pidanud vee ikka pudelisse jätma. Teine asi seoses veega - olen kuulnud, et kui tunned janu, siis on vedelikupuudus aga kuidas saab kurk kuivama hakata, kui oled just 1,5l vett sisse kaaninud? No mul igatahes mäkketõusu ajal nii juhtus. Soin siis mandariine. Loodus oli täiesti imeline. Ühel pool org ja mäed, teisel pool ookean. Ning John Lennon laulmas:

Imagine there's no heaven
It's easy if you try
No hell below us
Above us only sky
Imagine all the people living for today ...

("Imagine")

 

Peale mägesid ja orge jõudsin kella neljaks Laredo nimelisse linna. Tegemist on päris suure linnaga. Kõndisin selle siis hooga läbi ja lõpuks mõtlesin ühes rannarestoranis korra peatuda. Tellisin endale baarist klaasi veini ja nii muuseas uurisin, et kas süüa ka saab. Selle peale saadeti tagatuppa, kus oli palju rahvast ja kõik sõid. Tundus olevat päris peen restoran. Mulle toodi 2 menüüd - üks inglise keelne ja üks hispaania keelne. Eelroogade hinnad algasid 15€, pearoad 18€. Päris palju. Mõtlesin, et viskan siis pilgu ka hispaania menüüle peale. Seal oli esilehel kohe kombo pakkumine - 2 toitu 15€ eest. Nii palju ikka keelest aru sain. Tellisin endale mereanni salati ja praetud lesta (pilt all pool). Toidud olid suurepärased. Lõpetuseks veel tassi kohvi piimaga. Arve kokku 15€, kuna vein oli kombo osa ja kohvi sain magustoidu eest. :) Ps. Tundub, et söögiisu hakkab tagasi tulema - vähemalt 1x päevas olen otsustanud süüa sooja sööki. Tänased toidu tarbimised - 1 õun, 1 minibanaan, 1 avokaado, 2 tee äärest pätsatud apelsini ja viigimarja, 4 mandariini, mõni minitomat, pool saia, natuke juustu, 1 salat ja 1 lest, 1 energiageel meega. Päris palju, eks?

 

Kuna kell oli alles viis, siis plaanisin edasi kõndida ja sõita laevaga Santonasse, vt kaarti: http://www.gronze.com/etapa/laredo/escalante

Ettekandja väitel pidi sadamasse olema 20 minutit ja laev läheb kell kuus. Panin siis kiiresti koti selga ja asusin teele. Tee peal vaatasin ka Google kaarti - 4km. No isegi parima tahtmise juures ei kõnni keegi 4km 20 minutiga. Aga kiirustades peaks jõudma.

 

Andsin siis täiega vinti ja kihutasin mööda rannapromenaadi sadama poole (juhin tähelepanu, et olin selleks ajaks juba ca 26km kõndinud). Lõpuks jõudsin sadamasse. Kell oli 17.58. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi paati. Ootasin ja vaatasin. Ilus oli küll ja Santona isegi paistis aga mis sellest... Siis tulid kolm jalutajat koos oma 2 koeraga (taas hundikoer ja dalmaatsalane ning täiesti vabalt ringi jooksmas). Nemad siis seletasid, et kell 14.00 laks viimane laev ja uus läheb hommikul kell 9. Vaid pühade ajal ja nädalavahetusel käivad kaevad kuueni. Appi - see tähendas seda, et olin 4 km täiesti ilma asjata kõndinud. Lähim albergue asus ka ca 4km kaugusel. Seega pidin tagasi linna kõndima. Kuna täna oli täiesti kuiv ilm, siis otsustasin poole tee peal plätud jalga panna. Te ei kujuta ette kui valusad mu jalad olid kui sokid ära jalast võtsin. Tundub, et mul on meriino alussokkide vastu allergia - jalad on punaseid laike täis ja ülivalusad. No ja siis kõndisin hambad ristis veel see 4km. Et homme veel sama maad uuesti kõndida...

Veel paar sõna füüsilisest poolest. Kõndimise rasked hetked on alustamine. Iga kord peale puhkust on raske jälle hoog sisse saada. Ja siis annavad ennast tunda puusakondid, kuhu toetub kott ja rangluud - kus jooksevad rihmad. Lisaks veel sääred, mis saavad kõvasti vatti. Ning külmavärinad tulevad peale. Varbad hakkavad valutama alles siis, kui sokid ära võtan. Siis on hullult valus. Pilti ei hakka lisama, te ehmatate ära (verevalumid, punased laigud kuni poolde säärde, villid - taisvärk). Aga ma ei lase ennast sellest pisiasjast takistada, vähemalt veel mitte. Eks näis, mis homme saab.

Ööbima läksin El Buen Pastor nimelisse alberguesse, hind 13.-. Kohalikud aitasid mul selle üles leida ja uksest sisse saada. Alberguepidaja oli armas vanaproua, kes muudkui lobises hispaania keeles ja ma püüdsin temast aru saada, no natuke sain ka. Tuba jagan 2 Kanadast pärit tüdruku ja ühe saksa tüdrukuga. Kellega homme saame teekonda koos jätkata. Jee, sain endale sõbrad! Nii, et lõpp hea, kõik hea.

Mu armas kolleeg Maris saatis mulle ka inspireeriva tsitaadi: 

"Mine nii kaugele kui näed ja kui sa oled kohale jõudnud, näed kaugemale." Lennukat teekonda Sulle- oled ülitubli :)

Statistika: 35,9 km, 48 903 sammu ja 76 korrust.