Päev kaheksa

Tänane postitus on pühendatud kõikidele Teile, kes te hommikul rõõmsalt tööle läksite ja tegite midagi sellist, mis Teile tõeliselt meeldis. Nii nagu minagi alustasin tänast päeva ülevas meeleolus. Suur osa sellest oli ka teadmises, et tänane öömaja golfiväljaku ääres saab olema mõnus (to say the least).

Öösel ärkasin nagu ikka 2 korda - üks kord, sest jalad higistasid magamiskoti ja selle sees käiva lina sees ning mul oli palav ja teine kord, sest oli külm. 

 

Ärkasin juba enne seitset ning tegin hämaras rahulikult oma harjutusi. Seitsmest ärkas ka Julia. Panime asjad kokku ja läksime üle tee asuvasse baari. Viisime sinna albergue võtmed ning sõime hommikusööki. 

 

8.26 alustasime teekonda. Esialgu kulges rada läbi linna ja meie kõrval sõitsid oma autodes tööle kiirustavad inimesed, kel tõsised ja asjalikud näod peas. Naeratasin neile, mõni isegi pani tähele ja naeratas vastu. Kodus jooksmas või rullitamas käies püüdsin ka naeratada ja nii mõnus tunne on, kui sulle vastu naeratatakse. Selline üksteise mõistmine ja samas väga palju energiat andev tunne.

 

I walked across an empty land

I knew the pathway like the back of my hand
I felt the earth beneath my feet
Sat by the river, and it made me complete

/Somewhere Only We Know, Lily Allen/

Taas maantee äärt kõndides jõudsime kiiresti Santilla del Mar-i. Tutvustasin Juliale golfi - tuli jutuks seoses meie tänase ööbimiskohaga. Rääkisin talle natuke golfi põhimõtteid ja loodan, et ta sai nüüd aru, et see on midagi enamat kui kraega valge Lacoste särk ja minigolf. :) Igatahes nii lobisedes ei pannud me tähelegi, kui olime nooled oma teelt kaotanud. Nagu eilegi ekslesime mõnda aega. Lisaks olime sunnitud  ronima üle aedade ja kiviseintest alla, et siis leida lõpuks nooled, mis meid linnateedelt välja loodusesse viisid. Ps. Julia lubas, et kui mulle Eestisse külla peaks sattuma, siis lähme koos golfi mängima. 

Oh, angel sent from up above
You know you make my world light up
When I was down, when I was hurt
You came to lift me up
Life is a drink and love's a drug
Oh now I think I must be miles up
When I was a river dried up
You came to rain a flood

/Coldplay, Hymn For The Weekend/

 

Paar sõna Juliast ka. Ta on 25. aastane, elab Saksamaal. Tema vanemad on pärit Venemaalt ja kolisid kogu perega sh vanavanemad Saksamaale, kui Julia oli 4 aastane. Ta töötab Starbucks-s. Tal on noorem õde ning ta on õppinud bioloogiat. Reisil on selleks, et üle saada noormehest, kes on ta parim sõber ning kellesse ta on armunud, kuid kes talle üldse sedalaadi tähelepanu ei pööra. Kõnnin temast alati kiiremini ja seetõttu eespool, kuid see annab mulle võimaluse vahepeal väikesi pause teha. :)

 

Niimoodi jalutades jõudsime ühe külani. Olime juba natuke näljased ja täpselt tee ääres oli ühes aias apelsinipuu. Korjasime mõlemad peod täis - ikka 6-7 apelsini. Edasi minnes ja nurga taha jõudes oli sama aia omanik värava juures. Ta uuris, et kust me apelsinid saime. No rääkisime siis ilusasti ära. Saime noomida, et küsima ei tulnud. Ta oleks meile lahkelt andnud. Oli veel mures, et poisikesed käivad ka apelsine võtmas ja siis lihtsalt mängivad nendega. Kuulasime norus peadega noomituse ära, palusime vabandust ja ta pakkus siis, et võib meile kilekoti tuua. Tänasime viisakalt ja lahkusime häbinägu peas. Apelsinid ei pidanud veel päris valmis olema. Meile igatahes sobisid küll ja nautisime neid väga. 

Lisaks apelsinidele oleme tee äärest söönud viigimarju, õunu ja kreeka pähkleid. Ilma luba küsimata. ☺️

 

Orena

Lõunasöögi sõime ühes orus. Peenutsemata viskasime kotid heinapallide otsa ja võtsime kotist seda, mida võtta oli. Mul oli eile ostetud juustu, pooleldi kõva sai, tomatid ja näpatud apelsinid. Lõuna missugune. :)

 

Tee peale jäi ka loomaaed. Kuna sissepääs maksis 20.-, siis otsustasime sellest loobuda. Õnneks andis meile tänane rada samasuguse tunde nagu loomaaias - nägime lehmi, lambaid, kanu, laamasid, jäneseid, koeri, kasse, hobuseid ja kitsi. 

 

Paar sõna joogiveest. Esimestel päeval ostsin seda alati poest ja olin vahepeal tee peal suures janus. Tüdrukutega kokku saades panin tähele, et nad joovad kraanivett. Alustasin ise ka. Järgmine samm oli tee äärsetest kraanidest vee võtmine. Nüüd teen seda ise ka. Poest enam vett osta pole vaja. Vesi maitseb hästi ja tervis on korras. 

 

Alfoz de Lloredo

Mööda orgu jalutades jõudsime lõpuks mereni. Hetk, mida olime kaua oodanud. Meile mõlemale meeldib jalutada mööda rannikut - avarus ja imelised vaated. Tänased nooled viisid meid mööda kauneid orge kirikust kirikuni. Ajalugu on suur väärtus, kuid meie igatsesime muud. 

 

Ruiloba

Comillas-le lähemale jõudes otsustasime nooli ignoreerida ja minna mööda rannikut. Jõudsime lõpuks ühe armsa rannani. Vihmapilved olid selleks ajaks kaugemale läinud ja päike tuli välja. Istusin kivi otsas ja panin silma kinni. Eemal mäe otsas sõid lehmad ja kitsed. Ookean vaikselt kõrvus kohisemas. Kolm apelsini kotis. On veel midagi elus vaja? 

 

Peale väikest peatust oli meil veel mõned kilomeetrid minna, et jõuda Comillas-se. Linna sisse ei läinudki vaid kõndisime otse Abba Comillas Golf Hotelli, mis asus linna lähedal ühes teises asulas.Võtmed saime hotelli retseptsioonist. Hotell ise on tühi - tundub, et golfiturism pole novembris eriti populaarne (kuigi siinne ilm on nagu meie suvi, seega miks mitte?). Meie apartment asub hotellist ca 200 m kaugusel ning on 3 magamistoaga. Läbi kahe korruse ja kahe vannitoaga. Vaade on mäe otsast otse merele. Ja mis kõige olulisem - meil on pesumasin. Täna sai mul nädal aega siin oldud, seega väikese preemia mõnusa elamise ja sellest saadava elamuse näol olen ära küll teeninud. Julia vedasin endaga kaasa. Tema eelarve seda ette ei näinud aga sharing is caring ja koos on palju lõbusam. Panime kiiresti osa pesusid masinasse ja jalutasime poodi. Kõigest mõni kilomeeter, mis see meie jaoks ikka on. Ostsime head ja paremat. Õhtusöögi tegime ise - keetsime spagette. Mina sõin neid pestoga (üks minu lemmik Rootsis vahetusüliõpilasena elamise ajast) ja Julia tomatipastaga. Kõrvale tegime toorsalati oliivide, tomati ja sibulaga tuunikalaga (mida Julia juba nädal kaasas oli vedanud). Vere vedeldamiseks (nii oli kirjas Stigi raamatus, kus ta Camino Primitivo läbi tegi ja ka iga päev veini jõi) ostsime 2 pudelit punast veini. Kuna kõik meie riided läksid pessu (hetkel on õhus ka väike lutika kahtlus, kuna Julial on mingid kahtlased punnid), siis sõime paljalt vaid rätikud meid katmas. Toit maitses suurepäraselt. 

 

Peale sööki tegelesin pesudega, veiniga, shokolaadiga ja blogiga. :)

It might seem crazy what I'm about to say
Sunshine she's here, you can take away
I'm a hot air balloon, I could go to space
With the air, like I don't care baby by the way

Because I'm happy
Clap along if you feel like a room without a roof
Because I'm happy
Clap along if you feel like happiness is the truth
Because I'm happy
Clap along if you know what happiness is to you
Because I'm happy
Clap along if you feel like that's what you wanna do

/Pharrell Williams, Happy/

Tänane statistika: 35,5 km, 45 355 sammu, 51 korrust

Polanco (Requejada) - Comillas

Ps. Kuna meie apartemendis WiFit pole, siis pidin märjad püksid jalga panema ja hotelli ette kõndima (ca 200m). Siin on WiFi, hotelli sisse ei saa, kuna hotell on suletud - seega pean õues toimetama. Aga kuna nii mitmed inimesed on mulle nii armsaid teateid saatnud blogi osas, siis ei saanud postitamata ka jätta. 

Lisaks - täna on imeline kuu (kahjuks pole nii head aparaati kaasas, et sellest väärilist pilti teha).

 

Süda taevas