Päev viis

Tänase postituse pühendan ma sõprusele - friendship and love surrounds you wherever you go. 

Ps. Väike disclaimer- kuna räägin päev läbi inglise keeles, siis võivad mu mõtted ka edaspidi tulla teieni selles keeles. 

Paar sõna veel alustuseks eilsest õhtust ka. Tüdrukud, kellega tuba jagasin on Kim (27) ja Zoe (23) Kanadast ning Julia (25) Saksamaalt. Kuna mu jalad olid nii kehvas olukorras, siis Julia andis mulle mingit saksa ürdivedelikku. Tegin sellega salvakad kokku ja panin ümber jala. Kõige peale kilekotid. Ja nii läksin siis magama. Und üldse ei tulnud. Millegipärast oli ärevus sees. Vahepeal isegi kontrollisin telefoni, et ega kellegi lähedasega midagi juhtunud pole. Siis lugesin natuke raamatut. Uni tuli alles ca 2 ajal. Öömaja oli iseenesest soe ja mugav. Isegi liiga soe ja jalgadel oli kilekoti sees ebamugav - nii ma siis loobusin keset ööd sellest saksa imerohust.

Hommikul läks samuti uni vara ära. Zoe äratuskell äratas teised kell 7, mille peale tema laks pessu. Mina hakkasin hämaras (et mitte öelda pimedas) toas oma hommikusi harjutusi tegema. Seejärel kiire riietumine ja 8st hakkasime neljakesi koos sadama poole kõndima (minu jaoks kolmas kord seda otsa teha). Kuna saksa võluvesi polnud mu jalgade olukorda paremaks teinud, siis otsustasin minna Nike spordisokkide ja matkaplatudega. Visuaalselt kole kombinatsioon aga ilu tuli ohvriks tuua. Terve tee sadamasse ajasin Zoega juttu ja aeg lendas. Paat jõudis ka õigeaegselt (randus pohimotteliselt kaldasse) ja saime kenasti üle. 

 

Santonas sõime mõnusa hommikusöögi - kohalik tortilla (ehk meie jaoks omlett kartuliga, kuhu oli ka tükike sinki ja juustu peale pandud), värske apelsinimahl ja tee. Kokku 3.-. Päris odav eks. :)

Seejärel liikusime üle mäe ja jõudsime ilusale rannale. Võtsime saapad ära ja kõndisime paljajalu. Väga mõnus vaheldus. 

 

Noja

Vesi polnud ka jäiselt külm ja oli täitsa mõnus. 

 

La vida loca 

Jõudsime seejärel Noja nimelisse linna. Selle läbisime kiirelt. Edasi matkasime peamiselt üksteise järel. Mina kuulasin muusikat, teised eelistasid kuulata iseennast. 

Uurisin nende käest, et mis oleks see üks asi, mida nad kodust igatsevad. Kim igatses ühte raadiokanalit, mida ta hommikuti köögis oli harjunud kuulama. Zoe pole ammu kodus olnud (töötab Prantsusmaal) aga igatses oma kodu Kanadas järve kaldal. Julia igatses kohvi ja voodit. Mina igatsen ka voodit ja ühtlast toatemperatuuri. 

Uurisin veel, et mis neile Camino (selle matka üldnimetus) juures kõige rohkem meeldib ja vastused olid - teelolek, kõndimine, iga hetk on uus, väljakutse, füüsiline pingutus, väga vahelduv loodus, võimalus veeta päev väljas. 

Vahepeal sai minu esimesed 100km täis. Selle tähistamiseks ostsin poest ühe Lambrusco, 2 pakki juustu, oliive, paki röstitud sarapuupähkleid ning topsid (kokku 11€ - kuidas siin kõik nii odav saab olla?). Pikniku pidasime San Miguel de Merero linna keskel asuval jalakäijate alal. Eriti romantiline polnud aga kõigil olid kõhud juba tühjad. Igaüks otsis oma kotist veel lisa ja suurepärane piknik sai alata. Eriti hästi maitses sai oliiviõli (Kim veab 0,5l õli kaasas) ja tomatiga. Kõrvale veel juustu ja oliive ning peale topsike lambruscot. Minu esimesed 100 said vääriliselt tähistatud. 

 Sharing is caring. Pildil vasakul valgete lokkidega Kim, siis Zoe ja Julia.

Arvestades oma noort iga on tegu väga palju maailmas ringi rännanud toredate ja intelligentsete tüdrukutega. Tee peal mängisime Euroopa pealinnu st üks ütles riigi ja teised pidid pealinna pakkuma. Saime kõik kamba peale paika. Arutasime erinevaid põnevaid teemasid alates poliitikast kuni laste kasvatamiseni.

Ps. Kõik teadsid, kus Eesti asub ja mõnda fakti isegi lisaks (võrreldes nt kui kunagi Inglismaal õppisin ja sealsed tegelased ei olnud Soomestki kuulnud). 

Peale pikniku kõndisime kuni Gümesi, kus keset põlde on ka meie tänane öömaja. Oleme siin ainukesed. Zoe oli nii palju eeltööd teinud, et selle koha valisime eelnevate soovituste alusel - pidi olema matka parim albergue. 

Üks teel oleku lauluke ka (Free (Let it be), esitaja Stuart). Eks otsige ise youtoubest üles. :)

Yesterday I worked from 9 to 5,

Caught in a trap, to keep myself alive

Now I'm free, and let it be

Now I know the way to get my live a meaning: 

Living for today, oh how I love that feeling

Everyday, let you're music play

Now the time is right

Tonight's the night

Kirjutasin need read ära ja läksin pesema. Teised olid juba pesus käinud ja chillisid niisama. Siis tuli Kim ja kutsus meid tuppa. Selles Albergues on nii, et on eraldi peamaja ja siis sellised kämpingulaadsed väikesed toad-majakesed, mis asuvad peamajast eraldi. Läksime siis koos Juliaga ka majja. Kaminas põles tuli ja üks kõige armsam pisike ca 1a vanune hispaania printsess tatsas ringi. Üks mees valmistas meile elava tule peal kastaneid ja teine tõi veini. Super meeleolu ja selline lahkus. Jõime veini, sõime röstitud kastaneid ja arutlesime üksteise põhjuste üle, miks üldse Caminole sai tuldud. 

Siis ilmus meie vahele suur laud ja see kaeti tuunikalaga toorsalatiga (insalata mixta), lisaks toodi terve tortilla (see kartuli-muna omlett) ning vorstikesed (verivorstid ja valged grillvorstid).

 

 Toit oli nii maitsev ja veini toodi ka pidevalt juurde. Nii me seal kaminatule paistel neljakesi sõime. Suurepärane tunne peale väsitavat matkapäeva. Siis tuli meie juurde üks noor naine(vabatahtlik), kes tutvustas meile selle koha ajalugu ja filosoofiat. Ernesto pere valduses on see juba mitmeid põlvkondi ning esimene pilgrim sattus sinna juba 1999. Eelmisel aastal külastas seda juba üle 2000 pilgrimi ja nt selle aasta augusti ühel päeval oli neil korraga 133 pilgrimi, kellele nad samuti süüa tegid ja öömaja pakkusid (osaliselt põrandate ja telkides; magamiskohti on vaid 18-le). Tegutsevad vaid vabatahtlike töö ja pilgrimite toetuse alusel. Ernesto ise on rännanud läbi kogu maailma juba alates 70ndatest, et leida kultuure, mis seisavad koos tuginedes üksteise aitamisele ja heatahtlikkusele. Oma rännakut alustas ta juba 20sena ühest mägisest hispaania külast, kuhu viis vaid üks kitsas rada ja kus elavad inimesed pidid vaid üksteisele toetudes kõikide elu raskustega toime tulema (võimalus meil külastada, kui caminole väikese põike teeme - päevane matk mägedes).  Nüüd on ta vana mees ja jutustab oma lugusid noorematele. 

Ohtu lõpetan ühe teise pilgrimi sõnadega: "We pilgrims are not crazy. Ok we are a little bit crazy to walk all this way, but we have this mad desire to live. This is why we walk this road. Also in the words of my favorite poet: don't go gentle into that good night, rage, rage against the dying of the light".

Statistika: 22,3 km, 38 740 sammu ja 52 korrust. 

Oli kerge päev. Jalgade olukord pole kahjuks paranenud, lisandunud on 3 uut villikest. :)