Päev neliteist

Täna hommikul läks uni ära. Vähkresin voodis mõnda aega, kuni otsustasin minna toa teises otsas asuva telefoni juurde. Selgus, et kell hakkas juba 8 saama aga kõik alles magasid. Läksin pesuruumi. Panin tule põlema ja vaatasin ennast peeglist. Ainult ropud sõnad tulid suust välja, mida siin kordama ei hakka. Mu vasaku silma lau peal oli suur punane punn, paremal põsel kolm punni. Näevad välja nagu sääsepunnid aga ma teadsin täpselt mis need on - lutikad (bedbugs). Tegelased, kes ründavad sind öösel, kui sa magad. Imevad su verd ja elavad su asjade sees. Näinud neid isiklikult ei ole. Tutvusin olukorraga mu kehal. Käte ja sõrmede peal veel mõned, samuti jalgadel ja tagumikul. Meenus president Lennart Meri lause:"Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis." Julia sai need sõbrad eelmine nädal. Viimased paar ööd on need tal hirmsasti sügelenud, kuid uusi pole juurde tulnud. Lootsime, et see teema on unustatud peale golfikeskuse appartmendis kõikide asjade pesemist. Samuti lootsin, et mind nad ei taha. ;) 

I can't believe the news today
Oh, I can't close my eyes
And make it go away
How long
How long must we sing this song?
How long? How long

/U2, Sunday Bloody Sunday/

https://youtu.be/EM4vblG6BVQ

Raviplaan on järgmine - esimesel võimalusel osta sügelemise vastast kreemi ja desinfitseerivat vahendit riietele. Tõenäoliselt ka mingi sprei voodite jaoks. Aga - täna on pühapäev. Kõik poed ja apteegid on kinni. Mingit abi sealt ei saa. 

 Kuna tänane plaan oli Gijoni (hääldatakse umbes hihoon) minna, siis alustasin bookingust ja airbnb-st majutuse otsinguid. Viie euro alberguesid seal linnas niikuinii polnud, seega oli Julia nõus ka teise majutusega. Airbnb-s oli otsingu märksõnaks majutuskoht kahele ja primaarne oli pesumasin. Mitte asukoht nagu tavaliselt. Leidsingi ühe, asus Gijoni äärelinnas, maksab 30.- ja on pesumasinaga ning isegi kuivatiga. Ainus häda, et pereisa Julio elab ka seal ja jõuab koju heal juhul alles kaheksast. Olime valmis selle riski võtma ja kinnitasin majutuse. 

Hommikusöögiks keetsin eile ostetud vutimune ja tegin kõrvale sardiinide ja tomatiga võileibu. Naersime Juliaga olukorra iroonilisuse üle ja meenutasime hea sõnaga Rafat. Ps. Oma teepakid leidsin kotist üles aga mu 2 in 1 matka lusikas-kahvel on kuhugile maha jäänud. :(

 

Öömaja kloostris asuvas albergues

Alustasime teekonda alles peale kümmet. Vihma sadas. Mässisime ennast keepide sisse. Panin muusika mängima ja alustasime kõndimist. 

 

Kuna olime offtrack, siis noolte järgi minna ei saanud. Alustasime teekonda Google poolt pakutud rada mööda. Natuke mööda sõiduteed ja siis keerasime loodusesse. 

Someday I'll wish upon a star
Wake up where the clouds are far behind me
Where trouble melts like lemon drops
High above the chimney top
That's where you'll find me

/ Israel Kamakawiwo'ole, Somewhere Over the Rainbow/

https://youtu.be/fahr069-fzE

Mõtisklesin oma lutikate peale ja kujutasin ette, kuidas nad mu tutimütsi sees elavad. Siis tuli meelde joogaopetaja lause, et mossitamine tekitab vaid tselluliiti. Ja üritasin positiivsem olla. Ühed mehed olid tee ääres nii abivalmid ja kõndisid meie ees, et õigele suunale saaksime. Mingi aeg läksid nad siiski ees minema ja meie usaldasime ennast Google hoolde. 

 

Esialgu oli kõik hästi. Siis juhatas rada meid täiesti võssa. Kõigepealt ühe maja hoovi ja seejärel selle maja tagant mööda metsa äärt. Padukat sadas ja päris nukker oli.

 

Õnneks otsustas telefoni playlist mulle mängida Tõnis Mägi lugu "Koit" ja minu probleemid tundusid nii tühised. 

Nõul, ühisel nõul,
ühisel jõul, me suudame kõik. 
Ees on ainus tee, vabaduse tee
teist ei olla saagi.

Võim, valguse võim
priiuse hõim, läheme koos
huulil rõõmuhüüd
Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid.

Usk edasi viib, taevane kiir
saatmas on meid
Nii - on võiduni jäänud veel üks samm
lühikene samm, samm.

Maa, isade maa, on püha see maa,
mis vabaks nüüd saab
Laul, me võidulaul, kõlama see jääb
peagi vaba Eestit sa näed!

/Tõnis Mägi, Koit/

https://youtu.be/BTS4JvKXvMI

Püksid olid selleks ajaks juba märjad. Samuti tundsin, et ka saapad enam kaua vett ei pea. Meil aga algas mäkketõus. Need, kes seda blogi loevad ja golfi mängivad, ehk mäletavad selle aastast Niitvälja jaanigolfi. No mul oli täpselt sama ilm, lisaks oli mul ca 13kg asju seljas ja pidin 1,5 tundi vaid ülesmäge kõndima. Tuul oli vastu. Mäe kõrgus ca 400m. Kõiksugu toetavad sõnumid oleksid nüüd ära kulunud. Lutikad olid kohe unustatud. Mõtlesin vaid sellele, kuidas vastu pidada ja mitte alla anda. Tempo oli aeglane ja samm sammu järel tiksusime tipu suunas. Lõpuks tippu jõudes hakkas kell juba üks saama. 

I remember when
I remember, I remember when I lost my mind
There was something so pleasant about that place
Even your emotions have an echo in so much space

And when you're out there, without care
Yeah I was out of touch
But it wasn't because I didn't know enough
I just knew too much

Does that make me crazy?
Does that make me crazy?
Does that make me crazy?
Possibly

/Gnarls Barkley, Crazy/ https://youtu.be/bd2B6SjMh_w

 

Mäest alla kõndides jäi vahepeal vihm järgi, et siis mõne aja pärast uuesti sadama hakata. Orus paistsid inimeste kodud ja korstnast tõusis suitsu. Õhus oli tunda puupõletamise lõhna. Igatsesin sooja sauna ning kamina järele, mille ees kaneelisaiu süüa. Mul puges jahedus naha vahele ja varbad lirtsusid. Alla orgu jõudes jäi meile tee peale üks restoran. Astusime kohe sisse. See oli rahvast puupüsti täis. Lõpuks leiti meile soojendusega välitelgis üks vaba laud. Kuna on pühapäev, siis on paljud peredega välja lõunatama tulnud. Laua taha istudes võtsin saapad ja sokid jalast ära. Sokkidest sai klaasi jagu vett välja väänata. Panin salvrätikud saabaste sisse, kuivad sokid ja püksid jalga ja kohe hakkas parem. 

 

Tellisime pudeli veini ja ühe kohaliku toidu, mida me kumbki ei teadnud. Menüüs oli kirjeldatud kui toit, mida meie vanaemad sõid (Lo que comien nuestros güelos de xovenes). Ootamise ajal sõime krõbedat saia oliiviõliga ja nautisime veini. Lõpuks toodi lauale ka toit - suur pannitais praetud kartuleid (friikad) muna ja paprikaga. Peale oli pandud maisijahust plönnike. Ports oli suur ja jagasime selle kahe peale ära. 

 

Vanaemade kõhutäis 

Kui kõhud täis ja kuivad riided seljas alustasime uuesti tõusu. Päike oli välja tulnud ja hea oli olla. Seekordne mägi polnud enam nii raske ka. 

 

Peale tunniajast kõndimist joudsimegi nö tippu ja silmapiirile ilmus Gijon. Järsku hakkas mul paha olla. Iiveldas ja kõht oli punnis. Alumist rihma enam kinni panna ei saanud. Niimoodi öökimise ääre peal jätkasime teekonda. 

 

Lõpuks tegime siiski peatuse. Panime vihmajaki maha ja viskasime ennast sinna peale pikali. Motisklesin, miks just nädalavahetused siin eriti rasked on ja koduste asjade/ inimeste järgi kõige rohkem igatsed. Ju vist selle pärast, et teistel on siis vabad päevad ja puhkus. Meie aga ei puhka. Iga päev kõnnime väsimatult Santiago de Compostela poole. Meil ju aega puhata pole. Ja siis tundubki just pühapäeviti kõik kodune kuidagi nii mõnus ja tahaks ise ka nautida hommikusi pannkooke, lõunasööki koos lähedastega ja saunaõhtut ning kodust toitu, kaneelisaiu ja muud head-paremat. 

Kuigi Gijon juba paistis oli meil öömajani siiski veel ligi 10 km minna. Hakkas hämarduma. Enam siiski looduses ei kõndinud, vaid mööda kõnniteid. 

 

Õhtune Gijon

Tee tundus lõputu. Sellistel õhtustel hetkedel panen alati kõige hoogsamad lood mängima ja teadmine, et kohe jõuame (isegi kui see on tegelikult 2h kõndimist) annab mulle energiat. Taevas paistis üks üksik täht, mis mulle väikest printsi meelde tuletas. 

 Õhtune Gijon

"Öösel sa vaatad tähti. Minu kodu on liiga väike, et sulle näidata, kus ta on. Jäägu parem niisama. Minu täht on sinu jaoks üks tähtedest. Siis armastad sa vaadelda kõiki tähti. Pealegi teen ma sulle kingituse..."
Ta naeris jälle.
"Ah, väikemees, väikemees, mulle meeldib kuulata seda naeru!"
"Just see ongi minu kink... see on nagu veegagi..." "Mis sa sellega öelda tahad?"
"Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina saad endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi..."
"Mis sa sellega öelda tahad?"
"Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, seepärast et mina naeran ühel neist, siis on otsekui naeraksid sulle kõik tähed. Sina saad endale tähed, mis oskavad naerda!"
Ja ta naeris jälle.
"Kui sa leiad lohutust (lohutust leitakse alati), siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd alatiseks minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord avad sa akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks... Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadeldes naermas. Siis sa ütled neile: "Jah, need tähed panevad mind alati naerma!" Nemad aga peavad sind hulluks. Mängin sulle üsna halva vembu..."
Ja ta naeris jälle.
"Tuleb välja, justkui oleksin andnud sulle tähtede asemel terve hulga pisikesi kellukesi, mis oskavad naerda..."

/ Antoine de Saint -Exupéry, Väike prints/

http://raulpage.org/prints/

Natuke enne kaheksat jõudsime oma majutuskoha lähedale. Saatsin Juliole teate, et oleme läheduses. Kuna ta kohe ei vastanud, siis läksime kohvikusse. Sõime natuke ja jõime veini. Magusa isu tuli peale ja tellisin Chocolate con hurros - maitsesid nagu pontšikud, mida sai shokolaadi sisse kasta. Kiidan magustoidu heaks. 

 

Chocolate con hurros

Helistasin talle, kogu aeg oli kinni. Kell oli juba 9.15 ja hakkasime muretsema. Uut öömaja nii hilja otsima hakata tundus paras tüütus. Õnneks sain ta lõpuks kätte. Selgus, et tal on tütar kodus aga me võime ikka minna. Juliol on kolme toaga  korter, millest siis ühte rendib välja pidevalt ja teist aegajalt. Saime Juliaga endale eraldi toa ja alustasime pesu pesemise operatsiooni. Lutikatest Juliole ei rääkinud. 

Statistika: 28,9 km, 37 026 sammu, 80 korrust

Valdedios - Gijon

Tänasega on pool minu teekonnast Santiago de Compostelasse läbi. Jäänud on ca 340 km aga palju palju mägesid.