Tagasi jõudsin 8 päeva tagasi. Kolmapäeva pealelõunal. Perekond oli lennujaama üles rivistatud koos õhupallide ja lillekimbuga. Lapsed värisesid suurest rõõmust. Samas polnud sellist tunnet nagu oleks 30 päeva nende juurest eemal olnud. Pigem nagu nädalalõpureisil oleksin käinud.
Puhkuselainel olin juba viimased päevad ka Hispaanias veetnud, seega jalad kohe kõndima ei sügelenud. Küll aga tekkisid esimestel päevadel aegajalt jalakrambid ja päkad olid imelikud. Nagu oleks vati sees. Esimesel ööl ärkasin korra üles ja ringi vaadates imestasin, et kuhu kloostrisse ma olen sattunud. Mõtlesin ja mõtlesin. Alles siis sain aru, et polegi kloostris. Kodus olen hoopis. Keha oli siin, mõte oli seal.
The greatest gift you can give
someone is your time. Because
when you give your time, you are giving a portion of your life
that you will never get back.
Esimesed päevad tagasi olles veetsin lastega koos. Minu äraolekul oli neil probleeme magamisega, nii kui tagasi jõudsin, magasid tavapäraselt. Isegi lasteaias oli õpetaja küsinud, et kas teil on ema tagasi tulnud. Plika ei roninud enam nii palju sülle.
Jõulukuuske valimas
Kuni pühapäevani jätkasin kõikvõimalike asjade söömist (loe: maiustamist) ja veini nautimist. Käisin pidudel ja sain sõpradega kokku. Samas oli kuidagi tühi tunne - mis siis nüüd edasi? Kõndimist oma igapäevaellu integreerida ei ole lihtne, mis siis mu uus väljakutse on? Mis tekitaks elevust ja kirge? Mis paneks hommikuti silma särama?
Esmaspäevast läksin tagasi tööle ja otsustasin alustada ka uut elu mu keha jaoks. Puhkusereziim sai läbi ja menüü läks jälgimise alla. Päevakavasse lisandusid trennid. Esimene bikram jooga (kuumas saalis kindlad jooga harjutused, 90 minutit) oli raske. Peamiselt emotsionaalselt. Kuidas ma enam ei paindu? Miks ma enam seda asendit nii lihtsalt ei saa teha? Poolteist kuud trennist eemal oli koheselt pannud põntsu mu painduvusele ja vastupidavusele. Lisaks ka lisandunud kilod (ca 2-3kg). Peale trenni selgus, et jooga treener plaanib samuti järgmisel aastal caminole minna. Jagasin põgusalt oma kogemusi ja leppisime kokku, et teinekord lobiseme sellest pikemalt. Öösel oli keha trennist stressis - taaskord kuuma- ja külma hood. Googeldasin isegi, et endale diagnoos panna. Ei leidnud midagi, mis võiks sobiv olla.
Esmaspäeval töö juures tuli jutuks, et nädalavahetusel on heategevuslik jõulujooks (5 liikmeline tiim ja teatejooksuna, distants ca 8,4 km (ma päris täpselt ei mäleta)). Ma ei tea miks aga pakkusin, et võiksin ka osaleda. Optimist olen. Aga enne lubasin, et proovin, kas olen üldse võimeline nii palju jooksma. Järgmisel hommikul saatsin lapsed lasteaeda, panin jooksuriided selga ja läksin jooksma. Varasemalt olen jooksnud vist mõned korrad aastas.
Esimene viga jooksma minnes oli see, et panin telefonist random lood peale. See tähendas, et tuli nii tempokamaid kui ka aeglaseid lugusid. Kõrvaklappide küljes neid vahetada eriti ei õnnestunud ja nii pidin jooksmisega paralleelselt ka muusikaga tegelema. Veremaitse tuli kurku. Raske oli. Eriti siis, kui arvasin, et olen nüüd olen juba kindlasti 5 km jooksnud ja selgus, et tegelikult alles 3 km. Lõpuks jõudsin koju. Jooksin kokku 7,4 km, aeg 57 minutit.
Selle jutuga läksin järgmine päev ka töö juurde - "Sry sõbrad, minust pole asja. Liiga aeglane olen. ". Kuid hoolimata sellest saabus peagi e-kiri, milles avastasin ennast võistluse nimekirja lisatuna ja meie tiimi kolmandalt stardipositsioonilt. Kuidas see nüüd nii läks?
Kolmapäeval käisin uuest Bikramis. Seekord läks juba palju paremini, kuigi see on alles algus. Töö juures alustasime Endomondos kilomeetri põhist challenget - kes läbib jalgadel kõige rohkem kilomeetreid jaanuari lõpuks. Arvesse lähevad jooksmine, kõndimine, golf ja matkamine. Kaksteist inimest oli huvitatud võistlusest osa võtma. Jõulud ja aastavahetus ja uue aasta algus on tavaliselt selline periood, kus motivatsiooni liigutamiseks on päris raske leida. Pigem sööks ja koguks rasva. Nii tore, et nii paljud olid huvitatud (idee ja algatus polnud üldse minu, ma olin vaid elluviija).
I only lose my fear when I run run run
I won't lose a tear when I run run run
I won't find a heart so I run run run
And now the time is right so we run run run
Now it's summer time in the sun sun sun
One thing on my mind gun gun gun gun
When the children play it's fun fun fun
But I must go must run run run
/Junge Junge, Run Run Run/
https://youtu.be/nme9ph8qku4
Täna käisin taas jooksmas. Eeltöö oli seekord korralik - õiged riided, õige muusika, õige rada. Jooksin ja jooksin. Pause ei teinud. Tulemus - 8,41 km, aeg 57 minutit. Juba natuke parem. Aga tunne on hea - taas on midagi, mille nimel pingutada. Nüüd kaks päev tuleb puhata (nii kogenud jooksja rääkis), et siis pühapäeval stardis olla. Hoidke mulle pöialt!
No comments:
Post a Comment