Päev kakskümmend kolm

"If you want to go fast, go alone. If you want to go far, go together."

/African proverb/

 Teadsime, et tuleb lühike päev ja võtsime seetõttu hommikut rahulikumalt. Tegin oma harjutusi, panin enda jaoks muusika playlisti kokku (blogi lugudest) ja vedelesin voodis. 

Wanna know you better
Wanna push you baby
But never too far
Wanna show you heaven
Wanna be like you
Just as strong as you are

I wanna be daylight in your eyes
I wanna be sunlight, only warmer
I wanna be daylight in your eyes
I wanna be love, only stronger
I wanna be daylight

/No Angels, Daylight in Your Eyes/

 

Albergue (luxury)

Enthusiasm is the yeast that makes your hopes shine to the stars. Enthusiasm is the sparkle in your eyes, the swing in your gait. The grip of your hand, the irresistible surge of will and energy to execute your ideas. 

/autor teadmata, saatis Maris M./

Hommikusöögi sõime albergues, kuna eilsest lõunasöögist oli veel toitu järgi ja ei tahtnud tee peale kaasa võtta. Praadisin saia ja panime juustu peale. Teised olid selleks ajaks juba kõik lahkunud. Meie startisime alles 09.30. Tee viis läbi Gontani ja Abadini, mis on kokku kasvanud ja eristada pole võimalik. Suhteliselt väikesed linnakesed. Seejärel oli väike tõus ja siis metsavahel. Tempo oli hoogne. 

 

These four lonely walls have changed the way I feel
The way I feel
I'm standing still
....

I've outrun the fears that chased

They're standin' still

I'm runnin' still
I'm runnin' still
And every voice that cried inside my head, forever drives                                                                    Forever drives                                                             I've killed the lights

Where else can I go?
And where else can I go?
Chasing you, chasing you oh

Runnin', runnin', runnin', runnin'
Runnin', runnin', runnin'
Ain't runnin' from myself no more

/Naughty Boy, Running (Lose It All)/ https://youtu.be/eJSik6ejkr0

 

Kapsasupi materjal

Alustada oli täna millegipärast raske. Ilm oli pilves ja üsna hall. Pea ka valutas, natuke annavad jalad ka tunda. Aga ma ei virise (eelmine lause oli lihtsalt olukorra konstateerimine, mitte hädaldamine), saan kenasti hakkama, kui hoog juba sees. Täna kuulasin muusika asemel raamatut (miks ma selle peale varem pole tulnud?). Elisal on tore äpp, kuhu saad raamatuid valida, neid siis lugeda, kuid ka kuulata. Sellepärast selle ju laadisingi aga olin unustanud. 

"Learning is not attained by chance, it must be sought for with ardor and attended to with diligence."

/Abigail Adams/

 

Tammedest allee

"Viies kohustus kõigile moslemitele on palverännak. Vähemalt kord elus peame minema pühasse linna Mekasse. 

Meka on palju kaugemal kui püramiidid. Kui noor olin, mõtlesin, et kogun natuke raha ja avan poe. Mõtlesin, et ühel päeval saan rikkaks ja lähen Mekasse. Ma hakkasin raha teenima, aga ei saanud kedagi enda asemele poodi jätta, sest kristall on väga õrn. Samal ajal möödus poest palju inimesi, kes suundusid Mekasse. Mõned neist palveränduritest olid rikkad, neil oli kaasas karavan kaamelite ja teenijatega,  kuid suurem osa olid palju vaesemad kui mina. Kõik, kes läksid, tulid tagasi õnnelikuna ja nad riputasid palverännaku märgi oma koduuksele. Kingsepp, kelle elu oli möödunud saapaid parandades, jutustas, et ta rännanud kõrbes peaaegu terve aasta, kuid see polnud teda väsitanud rohkem kui Tangeri tänavatel naha ostmine."

"Miks te nüüd Mekasse ei lähe?" küsis poiss.

"Sest Meka on see, mis mind elus hoiab. Tema aitab mul taluda kõiki neid lõputuid üksluised päevi, seda vaikivat kristalli riiulitel, lõuna- ja õhtusööke selles näruses söögipaigas. Ma ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks mul elamiseks enam mingit põhjust. 

Sina unistad lammastest ja püramiididest. Sina oled teistsugune, kui mina, sest tahad oma unistusi täide viia. Mina tahan Mekast ainult unistada. Olen juba tuhandeid kordi kujutlenud, kuidas ma läbi kõrbe lähen, kuidas ma väljakule püha kivi juurde jõuan ja selle ümber seitse ringi teen, enne kui seda puudutan. Olen ette kujutanud inimesi, kes mu kõrval on, ning meie jutuajamisi ja palveid. Kuid ma kardan, et tegelikkuses oleks see mulle suur pettumus, ja nii ma parema meelega ainult unistangi."

/Paulo Coelho, Alkeemik/

On inimesi, kes tegutsevad oma unistuste täideviimise nimel, kuid veel rohkem on neid, kes vaid mõtteis oma unistusi täide viivad ja reaalselt kunagi nendeni ei jõua. 

 

Mingitel hetkedel tekib kõndides nö surnud punkt, kus tundub, et enam ei jõua - kott hakkab õlgadele suruma, kannad valutama, villid tunda andma jne. Täna tekkis see hetk peale ca 2h non-stop kõndimist ja kui vaatasin ihealthi selgus, et vaid 8km kõnnitud. Endale tundub juba terve igavik. Ja siis Robert kommenteerib, et oleme aeglased. Mis mõttes? 

And then she'd say
It's okay
I got lost
On the way but I'm a supergirl
And supergirls don't cry

And then she'd say
It's alright
I got home
Late last night, but I'm a supergirl
And supergirls just fly

/Reamonn, Supergirl/  https://youtu.be/cpF7zmFJlyc

 

Pidasin veel mõni kilomeeter vastu ja palusin peatust. Istusime suvalise põllu ääres ja sõime ära kõik, mis kotist veel leidsime - tükike juustu, röstitud sarapuupähkleid, 1 banaan, kuivatatud ploomid, tume shokolaad (seda jäi ainukesena järgi). Edasi kõndides arutasime üksteise elude üle - miks tuldud sai, millega tegeleme jne. Peamiselt sellisel viisakal, mitte liiga palju kaarte avaval viisil. Natuke tunnen ennast ebamugavalt ja päris parimaks sõbraks veel Robertit ei pea. Kuigi ta on väga sõbralik ja hoolitsev ja püüab alati viisakas olla. Minu usaldust lihtsalt pole nii kerge võita. 

  Lõuna 

Edasine teekond jätkus igavas ümbruskonnas ja möödus kiiresti. Kell kaks olime juba ootamatult Vilalba albergue ukse taga. See asub kesklinnast ca 2 km kaugusel ja oli üllatus, et nii ruttu kohale joudsime. Hispaanlased olid muidugi juba seal. Albergue on taas keskküttega ja mõnus. Mina alustasin blogiga, Robert tegeles pesudega (pani isegi osad minu asjad pessu, armas temast). Kuidagi ei viitsinud ennast voodist välja ajada, kui albergue perenaine tuli nö check-ini tegema. Mis mul üle jäi. Robert soovis linna peale minna. Vahetasin riided ja hakkasime minema. Ilma seljakotita tunned nagu lendaks. Hetkega olime juba kesklinnas. Astusime sisse mõnesse kohvikusse ja lõpuks maandusime ühes restoranis, mille Robert oli välja valinud. Hea, kui keegi viitsib selliste asjadega tegeleda. Saime lõpuks suurepärast kala ja natuke kvaliteetsemat õhtusööki nautida. Vein oli maitsev ja kaheksajalg samuti. Pearoaks tellisin lubina (tõlget ei tea). 

 

Ise peenes restoranis aga dressipüksid jalas, spordisärk seljas. Esimest korda oli veidi ebamugav. Kui juba lahkuma hakkasime, siis tutvustati meile ka restorani keldrikorrust. See oli tõesti uhke ja mees oli kõvasti vaeva näinud - ta oli kaevust (mis ka restoranisaalis asus) vee tuppa vedanud ja keset saali oli oja ja väike purskkaev. Lisaks eraldi veinikelder. Tõesti imeline. Enne lahkumist tutvustas peremees meile veel minu palvel erinevaid jamone (seakints).

 Paremal kõige odavam, keskel kõige kallim

Magustoidu jätsime seal vahele ja liikusime tagasi albergue poole. Poolel teel jõime kohvi ja ma maiustasin koorelikööriga (kohalik kraam, mis on väga maitsev). Baarmen oli ka väga lahke ja nii sõbralik. 

 

 Statistika: 21,7 km, 30 981 sammu, 25 korrust

http://www.gronze.com/etapa/gontan/vilalba