Alustuseks tsitaat minult:
Who needs a car, when you have legs (like mine)
Ning lugu Vaiko Eplikult: Sinkjad Sünkjad, https://youtu.be/-2yrxN5zAns
Öösel oli nii palav magada. Muudkui võtsin riideid vähemaks ja pugesin magamiskoti seest välja. Öö läbi oli toimetamist. Hommikul läksid toas tuled automaatselt põlema 6.30. Mulle sobis varajane äratus. Sain rahulikult oma harjutusi teha ja ärgata. Kellele seda und ikka vaja on?
Tell me a secret,
I keep it locked up,
Nobody will know.
Do you want to
Get out of the night
Just have a good time
We ain't gonna get no sleep
We ain't gonna get no sleep
/Otto Wallgren, Fun and Games/
Panin asjad kokku ja 07.30 alustasime koos Robertiga juba teekonda.
After packing your sleeping bag, you know that the hardest part of the day is done.
/Merit/
Õues oli külm (arvan, et nulli ringis) ja kõik oli härmas Autoklaasid olid ka härmas. Jalutasime samasse kohvikusse, kus eile õhtul lõpetasime. Sama mees oli jälle tööl (millal ta siis puhkab?). Tellisin omletti (menüü väliselt) ja värsket apelsinimahla, rohelist teed ja lisaks veel purustatud tomateid ( nägin neid kõrvallauas ja Robert asus kohe mu soovi täitma). Ideaalne hommikusöök ja see maksis vaid 5.-. Enne lahkumist ostsin baarist oma pooleliitrisesse pudelisse veel värsket apelsinimahla kaasa ka (4.-). Baarmen oli nii lahke ja mulle tundus, et ta pani rohkem kui kaks klaasi, mille eest ta raha küsis.
Peale kohvikut alustasime - kõndisime läbi linna ning siis loodusesse.
Kuna oli nii külm ja päike alles tõusis, siis oli loodus nii kaunis - härmas ja sätendas päikesekiirte käes. Siin on palju ilu, mida kuidagi teieni ei saa tuua - ükski pilt ei suuda edasi anda mägede kõrgusi ja orgude sügavusi, tõusude raskust ja härmas lehtede sädelust päikese käes, hommikust udu või kohalike inimeste siiraid naeratusi ja tervitusi.
The biggest communication problem is we do not listen to understand. We listen to reply.
/autor teadmata, jagas minuga minu armas sõber ja eilne sünnipäevalaps Ruti/
Mõned sõnad omavahelisest suhtlemisest. Kommunikatsioon Caminol erineb tavalisest igapäevasest suhtlusest. Ühelt poolt pead olema kohal, et aru saada, mis sulle öelda taheti ja mida sellega mõeldi (seda peaks muidugi sõltumata riigist alati rakendama). Esiteks juba selle pärast, et kõik räägime erinevat keelt. Minu jaoks pole ükski emakeel. Eriti oled kohal nö tõsisematel teemadel rääkides. Siis käib suhtlus nii. Ütled lause, kõnnid vaikides, vastad, kõnnid vaikides, ütled lause jne. See annab võimaluse mõelda lause taha, selle mõtte üle. Tihti palun Robertil korrata, et paremini aru saada. Eks sellist suvalist chit-chati on ka.
On ka väga palju lihtsalt vaikimist - ma pole elu sees nii pikalt vaikselt olnud kui siin. Tihti ei räägi tunde mitte sõnagi. Ja see on täiesti normaalne. Lõunat sööme vaikides, kõnnime vaikides, puhkame vaikides.
Ka olematu hispaania keele oskus pole siiani takistuseks olnud. See ongi koige kummalisem siinse kommunikatsiooni juures. Nii palju suhtlust toimub ilma sõnadeta - lihtsalt kätega näidates või kehakeele järgi midagi arvates. Vaid üks kord baaris saime Juliaga pudeli punase veini asemel klaasi veini (nüüd tean täpselt mida copa tähendab). Ja Casa Beleni jõudes oodati kahte philipiinlast meie asemel (sest Julia alustas broneeringukõnet hispaania keeles ja küsis kas nad hispaania keelt räägivad tekitades sellega natuke segadust). Aga see ju tühiasi. Ja nalja on palju saanud (meenutage Rafat ja ubasid). Mingit stressi sellest ei teki ja pigem ei pane seda tähelegi. Täna lõunat süües kogesin, et sain esimest korda kogu magustoidu menüüst aru, mis tädi meile ette vuristas. Kuidagi jääb külge. Kuid mis minu arvates põhiline - naeratus ja positiivne hoiak on keelte ja rahvuste ülesed ning toimivad igal pool.
Never gonna break my silence
Never burden the ones I love
Never need head or violence
Never asked help from god
Everything I go looking for heaven
I end up looking down in shame
And every time I am touched
I never know, if you feel the same
Never burden the ones I love
Never need head or violence
Never asked help from god
Everything I go looking for heaven
I end up looking down in shame
And every time I am touched
I never know, if you feel the same
Am I ever gonna find it
What it is what I’m looking for
‘cuz I believe I’m gonna feel
What I never felt before
Only love
Only love
What it is what I’m looking for
‘cuz I believe I’m gonna feel
What I never felt before
Only love
Only love
I get so high, I lose my breath
Every day I get a little bit closer to death
Some are frightened, some are not
Some forgive, some just want what everybody else has got ...
Every day I get a little bit closer to death
Some are frightened, some are not
Some forgive, some just want what everybody else has got ...
/Jack Savoretti, Troubled Souls/
Teine teema, mille üle hommikul mõtisklesin on sõprus. Sõprus vajab mõlema osapoole panust. See ei pea olema võrdne ega saagi olla võrdne, kuid selleks, et see toimiks, peavad mõlemad panustama.
Eile kirjutasin, kuidas Robert meile õhtusööke planeerib ja minu eest pesu peseb (masinatega, mitte käsitsi). Lisaks planeerib ta ka meie päevaseid matku - mida kuskil vaatama peaksime, kus sööma jne. Tal on raamat kaasas, millest siis pidevalt uut infot saab.
I Can Do Things You Cannot,You Can Do Things I Cannot; Together We Can Do Great Things."
/Mother Theresa/
Minu panus aga on talle meelde tuletada, et ta oma asju maha ei jätaks. Mõni näide. Eile restoranist lahkudes oli ta oma jopet maha unustamas, täna hommikul saapa sisetalda (ta õpetas mind, et tallad tuleb ööseks välja võtta, siis ei jää need niiskeks), üleeile oleks ilma minuta oma veepudeli kohvikusse jätnud jne. Ta kutsub mind "my logical friend". Ma tean alati millist teed mööda alberguesse tagasi minna, (õhtustelt õhtusöökidelt, siis kui nooli ees pole) ja isegi ilma googleta. Alguses ta mind ei uskunud ja proovis oma teed peale suruda. Nüüd juba teab, et selles ma ei eksi. Võõrastes kohtades ja linnades orienteerumine pole minu jaoks kunagi probleem olnud. Tunnetan alati ära, kuidas peaksin minema, et õigesse kohta tagasi jõuda. On vaid üks linn, kus olen tõeliselt eksinud olnud - see on Canberra Austraalias. Selle linna teedevõrgustiku planeeris üks mees ja tundub, et temaga ma ühele lainele ei saanud.
Vahepeal tegime kiire kohvipausi, sõime tee äärest korjatud külmunud õunu ja jalutasime kiiresti edasi. Kella üheks joudsime Baamondesse. Seal sõime ka lõunasööki. Tellisime kahepeale ühe paevapakkumise. Sõime kalasuppi, praetud sardiine (nagu räimed) ja magustoiduks Santiago kook (mandlikook).
Oleme küll mägedes aga mulle tundub, et raskemaks enam ei lähe. Lõpuni on jäänud vaid ca 100 km ehk kolme päeva tee. Laupäeva õhtuks jõuame Santiagosse. Nagu Ana täna õhtusöögilauas tabavalt ütles:"Alguses soovivad kõik lõppu jõuda ja lõpus soovivad kõik, et see vaid veidi kauem kestaks".
Now that we have done this
Where else do we go
Are you scared of the waves, love
Or is it the snow
Oh, what was it all worth
The hours of fun
You take down the curtains
And still see no sun
And I thought if anyone
It would be you
And my guess was right
You did pull me through
All the way from the bottom
Where the angels sit still
Your voice was the beacon
The road to the hill
Your voice was the beacon
The road to the hill
You have taken me down love
All four on the floor
Oh, I hope that there is a light
Behind that door
My god what a mess
I've made up this time
Oh, I hope that...
But the time is not mine
All four on the floor
Oh, I hope that there is a light
Behind that door
My god what a mess
I've made up this time
Oh, I hope that...
But the time is not mine
/Ewert And The Two Dragons, Road To the Hill/
Alberguesse joudsime viieks. See on nö privaat albergue. Taas väga puhas ja armas ning eriti laiade vooditega. Kütteks on küll üks radikas aga saame hakkama. Albergue peremehe ema tegi meile kõrval asuvas kohvikus õhtusöögi - saime kahte sorti suppi (oasupp suitsulihaga ja kohalik kapsasupp), praetud sea- ja kanaliha, makaronirooga ja paellat, praetud kala ja kalmaare. Magustoidu ka veel. Ning veini ja koorelikööri. See kõik maksis vaid 12.-. Ma ise ka ei uskunud. Kõik oli veel nii maitsev ka. Taas sai liiga palju söödud. Sõime neljakesi ja hiljem liitus meiega ka hispaanlane Lourenzo. Väga tore ühine õhtusöök oli meil. Homme oleme jälle kõik koos. Päris lahe kamp on meil - hispaanlased Lourenzo ja Ana isa ei räägi sõnagi inglise keelt, Ana räägib hispaania keelt ja natuke inglise keelt (iga hetkega julgemaks muutudes), mina ei räägi sõnagi hispaania keelt, kuid vabalt inglise keelt ning Robert räägib inglise keelt oma emakeelena, kuid mõistab midagi ka hispaania keeles. Saame kõik suurepäraselt hakkama. :)
Statistika: 28,8 km, 42 820 sammu, 31 korrust (Lourenzo Garmin näitas 34 km). Kuskil seal vahepeal on tõde.
No comments:
Post a Comment