Lisalugu

Every accomplishment starts with the decision to try.

 

San Martin Pinario hommikusöök

Eile hommikul (04.12) sõime hotellis hommikusöögi (esmakordselt oli buffee - sai võileibu teha ja tortillat süüa, õunad ja apelsinid olid ka). Seejärel läksime katedraali ja ostsime õhtusele inglise keelsele katedraali katuse ekskursioonile piletid. Robert uuris, et mida ma veel teha tahaksin ja viis mu siis ühte väga ilusasse parki.

 

Parque da Alameda

Seal olid eriti vanad eukalüptipuud ja avanes imeline vaade linnale, tiigis ujusid mustad ja valged luiged ning lehed puudel olid nii ilusad ja värvilised. Jalutasime vaikides ja oma mõtteid mõteldes, vaid vahepeal üksteisel pilte teha paludes. Kui pargiga tutvutud, siis soovisin poodidesse minna. Robert lahkus oma asju ajama (hiljem selgus, et oli prügikotid ja mingi spray ostnud, kõik oma asjad, mida pesta ei saanud, prügikoti sisse pannud ja täis piserdanud. Ja kui õigesti aru sain, siis aidsi vastu?).

 

 Parque da Alameda

Mina aga nautisin sel ajal lihtsalt mööda Santiago tänavaid kondamist. Enamik poode oli kinni ja jalutasin rahus ja vaikuses. Vahepeal imemaitsva croissandiga maiustades ja siis lounasöögiks kebabi-wrapi süües (minu comfortfood ). Kui enam muud teha ei osanud, siis jalutasin suurde kaubakeskusesse, et endale käsipagasiks lennukisse kott osta. 

 

Maiustamine on lihtne, piiri pidamine raske

 

Inimesed lotopiletite järjekorras 

 

Live

Like heaven is on earth

Love

Like you have never been hurt

Laugh

Like no one is listening 

Sing

If no one can hear

Dance

As if no one is watching 

Dream 

Like there are no impossibilities 

Play

Like there are no winners

Give

Like you have plenty 

Smile

Till your face hurts

Cherish

Your family and friends every day

/tsitaat ühe poe vaateaknalt/

Kella neljaks läksin katedraali. Robert tuli ka sinna ja veel 8 inimest ning koos giidiga läksime katedraali katusele, kust avanes imeline vaade kogu linnale. Giid jutustas meile Santiago de Compostela, palverändurite ja katedraali ajaloost. Millest osa tahaksin ka teiega jagada (minu tõlgendus ja arusaam giidi jutust, pole fakte üle kontrollinud).

  

Katusel

Kiriku katus on ehitatud graniidist - materjalist, mida sealkandis pidi palju leiduma, kuida mida on raske käsitleda. Esialgu oli hoone pigem kindlus, kuhu väsinud palverändurid jõudsid. Ehitati juba 3.sajandil surnuaia peale. Alles 18. sajandil alustati katedraali ilusamaks ja ka suuremaks ehitamisega. Sajandeid oli tegemist ju vaid religioossetel põhjustel (kristlased) läbitud teekonnaga, et lõpuks jõuda st Jamesi haua juurde ja temalt õnnistust paluda, et peale surma taevasse pääseda. Kui pilgrimid linna jõudsid, siis võeti nad paljaks ja nende riided põletati. Osalt katku hirmus, kuid osalt ka hügieeni osas harimise pärast. 

 Riiete põletamise koht

Tänapäeval on seda traditsiooni elustatud matkaga Finisterresse (ladina keeles tähendab maailma lõppu), mis on kolme päevane (90 km) teekond Santiagost ookeani äärde, kus rändurid põlevad oma riideid või jalatseid tähistamaks teekonna lõppu. Mina kahjuks seekord aja puudusel Finisterresse ei jõudnud. Kuid endale teadmata järgisin osaliselt traditsiooni. Peale linna jõudmist ostsin kohe uued riided ja matkariideid pole enam selga pannud. Põletama siiski pole hakanud.

 

Pilgrimid pesti puhtaks ja pandi riidesse - algas uus elu. Iga teekonna läbinu sai pooliku merekarbi (siiani Camino sümboliks), mida sai kasutada joomiseks ja mida palverändur kuni surmani alati endaga kaasas kandis. See oli materiaalseks tõestuseks teekonna läbimise kohta. Hiljem asendati see pabertunnistusega - Compostela. Tihti jäid palverändurid Santiagosse elama ja enam oma vana elu juurde tagasi ei pöördunudki. Teekond oli nii raske, et tihti surid inimesed sel teel ja teekond uuesti ette võtta oli riskantne. Ka tänapäeval sureb igal aastal inimesi Caminot tehes (viimane juhus oli alles mõned nädalad tagasi). Aga eks surm ole ka elu osa ja teekonnal õnnelikuna suremine ei tundugi kõige hullem mõte. 

The rain is pouring down
Like all the souls you sent here
Coming to this Earth
To find healing

Mother earth takes in the rain
Like your heart takes my voice
Let us free eachother
With our prayers, with our voice

And I’m coming home
And I’m coming

Ong namo guru dev namo
Ong namo guru dev namo

Oh, my beloved
Kindness of the heart
Breath of life
I bow to you

Divine teacher
Beloved friend
I bow to you
Again and again

Lotus sitting on the water
Beyond time and space
This is your way
This is your grace

Ong namo guru dev namo
Ong namo guru dev nam

/Snatam Kaur, Ong Namo/  https://youtu.be/c1XCS0g6J4A

 

Katedraali katuse ühele sambale jätsin ka oma kivi (mille pidin esialgu sinna suurde kivimäkke viima). Jätsin oma head soovid katusele ja mõtisklesin hetke omaette. 

Make your own story, not just follow others.

/Merit/

Kui ekskursioon tehtud, siis läksime vanalinna jalutama, et leida tore koht klaasikese veini jaoks. Järsku hüüdis keegi:"Robert, Robert!". Vaatasime ringi ja see oli Marcus. Ta oli eile õhtul kohale jõudnud ja istus nüüd ühes baaris ja jõi oma sõpradega õlut. Ühinesime temaga. Mingil põhjusel oli Robert natuke hajevil ja närviline aga püüdis olla viisakas nagu alati. Mul tuli järsku mõte, et võiksime kolmekesi minna Paradori (5tärni luksushotellide kett, kes ehitab/kasutab vanu ja ajaloolisi hooneid) tasuta õhtusöögile. Santiago de Compostela Parador asub katedraali kõrval vanalinnas ja on endises Kuninglikkus Haiglas, mis ehitati juba 1499. Ja nii nagu juba sajandeid tehtud, siis jätkab Parador vana traditsiooni, pakkudes väsinud palveränduritele tasuta hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Sellel on ka omad piirangud - iga kord pääseb sööma vaid 10 esimest, peab olema Compostela ja seljakotti ei tohi kaasa võtta. 

 

Paradori hotellis tasuta toitu saamas

Teised olid nõus. Lõpetasime baaris oma joogid ja läksime Paradori kõrvalukse juurde 45 minutit enne seitset ootama. Enne meid polnud seal kedagi. Mõne aja pärast tuli üks vanem mees ja siis veel üks seltskond (kõrghooajal pead tunde varem tulema, et löögile pääseda, nüüd oleks piisanud ka 10 enne seitset kohale tulekust). Seitsmest tuli turvamees ja juhatas meid läbi Paradori koridoride ja tagatubade kööki. Seal võtsime endale kandiku ja seisime sappa. Nagu sööklas. Kokatädi tõstis kõikidele kandikule kausitäie punast suppi, taldrikutäie köögivilja hautist koos kanaga, jogurti ja tüki saia. Kamba peale saime 2 pudelit veini ja pudeli vett. Edasi läksime oma kandikutega nurgatagusesse väikesesse soogiruumi ja hakkasime sööma. Vanem mees sõi kiiresti kõhu täis ja lahkus. Mõnda aega oli vaikus aga siis võttis Marcus hoo üles ja kõik tutvustasid ennast. Jutt läks peale seda kohe lahti ja algas sõbrunemine. Minu kõrval istus 21 aastane Emilie Prantsusmaalt, kes oli 2,5 kuud caminot teinud. Teisel pool prantslanna Julienne, kes oli ka umbes sama kaua teel olnud. Veel olid meiega Adrian (26) Saksamaalt, Jung Lõuna - Koreast, Charles Uus - Meremaalt. Toit oli suhteliselt maitsetu aga toimus mõnus sõbralik jagamine - taimetoitlased andsid ära oma liha, jogurti-mittesööjad jagasid oma magustoidu laiali jne. Kui toit otsas, tuli nõud kandikuga kööki tagasi viia. 

Seejärel otsustasime kogu kambaga minna kuhugile edasi. Robert loobus ja lahkus seltskonnast. Mõnda aega jalutasime ringi ja siis maandusime ühte päris minu elukoha lähedal asuvasse baari. Igaüks nautis oma lemmikkokteile ja tegime nalja ning lobisesime niisama. Minu kõrval istusid Adrian ja Charles. Mõlemad olid juba üle kahe kuu caminot teinud ja ringi seigelnud. Teistega nii palju rääkima ei ulatanud. Ägedad on need noored ja nende väärtushinnangud. Nii teistmoodi. Töö ja karjäär pole esmatähtis, pigem sotsialistlikku maailmavaatega ja elades maailmas, kus puuduvad riigi ja rahvuse piirid. Kella ühest läksime igaüks oma koju. Oleks ma ise sellisest võimalusest peale keskkooli lõppu teadlik olnud (ja oleks ka raha olnud jne) ... oleks-poleks. Igatahes luban, et kui mu lapsed peaksid peale keskat tahtma minna maailma ja inimesi avastama, siis toetan igal viisil. Selline 12-15 aastase perspektiiviga lubadus. :)

Uni oli rahutu ja ärev. Jalad läksid vahepeal krampi. Tõusin varakult ja pakkisin asjad. Siis läksin hommikusööki sööma. Samal ajal bookisin endale Bilbaos hostelis koha. Robert ühines mingi aeg ja siis jätsime hüvasti. Võtsin oma asjad ja sammusin jalgsi bussipeatusesse. Plaanisin küll esialgu taksoga minna aga kuna niikuinii oli 11 tundi bussireisi ees ootamas, siis valisin jalutamise. 

Bussis vaatasin telefonist filmi Wild (2014, tüdrukust, kes peale ema ootamatut surma USA rannikut kõndides vallutama läks), poetasin mõne pisara ja seejärel kuulasin muusikat. 

 

Õnneks kedagi kõrvale ei istunud ja sai laiutada. Peale kahte tundi sõitu tehti 10 minutiline pissipeatus. Uued inimesed tulid peale ja sõit jätkus. Kell 2 joudsime Oviedosse. Bussijuht rääkis pikalt midagi, millest aru ei saanud. Õnneks olid ühed noored mu kõrval ja selgus, et nüüd on 1 tund peatust. Asjad võis bussi jätta. Kuna eile õhtul polnud aega toidupoodi enam minna, siis sobis see ideaalselt. Googeldasin lähima ostukeskuse ja ostsin endale tee äärest kebabi-wrapi ja läksin seejärel El Corte Englesi. Ostsin paar kingitust lastele, endale bussi maiustamist ja ootamatult oligi tund mööda saamas.

 

Kebabimees

 

Bussijaam Oviedas

 Jooksin siis bussijaama tagasi ning sain veel 25 minutit oodata kuni buss lõpuks tuli. Buss sai rahvast täis ja enam laiutada ei saanud. Vaatasin ära filmi The Social Network (2010), mis oli Facebooki asutamisest ning tukkusin. 

Aeg bussis möödus kiiresti ja peale kaheksat joudsingi Bilbaosse. Temperatuur 17c, taevas selge. Nautides jalutasin hostelisse (Poshtel). Selgus, et alles 2 nädalat tagasi avasid. Tuba jagan sõbralike ja jutukate tegelastega - Jam Ameerikast ja Lucy Austriast.