Päev kuus

Tänane postitus on pühendatud nendele inimestele, kes nihutavad meie piire ja muudavad meie elu tänu sellele palju nauditavamaks.

 

Gümes-i albergue

Tuba oli väike ja radikas küttis selle päris kuumaks. Ärkasin taas mõned korrad, kuid üldiselt magasin hästi. Kaheksast sõime hommikusööki - võiga sai ja kohvi. Lisaks oma varudest mandariine, õunu ja tomateid. Ja nagu minu eilse sõprusele pühendatud postitusele täienduseks viis Ernesto meid Julia mälestusmärgi juurde. Ning jutustas meile loo tõelisest sõprusest. 

Lugu ise on selline (mõni fakt võib olla tõlkes prantsuse -inglise - Eesti kaduma ka läinud). 

 2012. aastal oli Gümesi albergues kokku saanud viieliikmeline seltskond - 1 vanem mees, 1 noorem mees Itaaliast ja 3 noort tüdrukut, kellest 1 oli ka 21 aastane Julia Šveitsist. Nad olid suurteks sõpradeks saanud ja lõpetasid Camino kõik koos. Ka peale caminot jäid nad omavahel suhtlema. Camino tähendas nende jaoks väga palju. Kuni ühel päeval 2 aastat tagasi kadus Julia ära. Tema ratas leiti mõned päevad hiljem jõe äärest ja mõne aja pärast ka ta ise. Kahtlustati enesetappu. 

Üks sõpradest tegi seejärel Julia mälestuseks uuesti camino läbi ja Gümesi jõudes tegi merekarpidest ja taimedest talle mälestusmärgi. Samal suvel läbisid ka teised sõbrad erinevatel aegadel Camino ning igaüks täiendas mälestusmärki omalt poolt. Kui ühe sõbra õde sai lapse, siis pani ta talle nimeks Julia ning tegi koos lapsega väikese osa caminost läbi. Nüüd näitab Ernesto seda mälestusmärki kõikidele ränduritele ja kõik saavad hetkeks Julia ning tõelise sopruse peale mõelda. 

Siis tutvustas Ernesto meile Camino põhimõtteid ja näitas tuba, kus need olid suurelt seintele maalitud. Tema mõtted olid järgmised. 

 

 Inimesed elavad nagu marionetid mõjutatuna ühiskonnast ja majandusest. 

 

Caminole tulek avab neil silmad - nad hakkavad uuesti kogema ja saavad iseendaga ühenduse. 

 

Camino on retk, mille eesmärk on aidata teisi. Vaid koos ja üksteist aidates ning teenides on võimalik jõuda lõppu. 

El Camino de La Vida

Kuna Ernesto juttude peale kulus päris palju aega, siis oma tänast teekonda alustasime alles kell 10. 

 

Mina ja Ernesto

Tee peal mõtisklesine Zoe-ga, kuidas erinevad hetked inimestele erinevalt mõjuvad. Nt aastas käib sellest Güemesi Alberguest läbi tuhandeid inimesi ja alati leidub neid, keda selle filosoofia nii palju mõjutab, et nad sinna vabatahtlikuna tagasi pöörduvad. Või Julia lugu, kes peale caminot enam oma igapäevase eluga hakkama ei saanud ja selle lõpetada otsustas. Inimesed tajuvad maailma nii erinevalt, isegi lihtsaid asju (nt värve - ühe jaoks on ookean sinine, teise jaoks roheline jne)

 

Zoe ja hobune

Güemesi albergue külalisteraamatus oli ka sissekanne, mis ütles, et camino paneb mõistma, et raha pole tähtis. Ma pole siin olles raha peale eriti mõtelnud. Ostud on väikesed ja öömajade eest maksad vastavalt sisetundele. Septembris pidasin oma sünnipäeva ja palusin kinkida raha. Esialgu plaanisin osta ühe maali aga lõpuks otsustasin kinkida endale elamuse. Kõik raha, mis kingiks sain, võtsin siia kaasa - tana võin juba öelda, et sain ühe oma elu tähendusrikkama ja parima sünnipäeva kingituse. 

Minu jaoks ei ole raha elus kunagi esmatähtis olnud. Lapsena kasvasin üles pideva jagamise keskel - kõike, mis meie koju jõudis tuli jagada viieks ning ema oli selles väga osav. Niipea kui keskkool läbi sai, kolisin kodust ära. Läksin tööle ja ülikooli. Ei mäleta, et vanemad mind siis rahaliselt väga toetanud oleksid. Minu jaoks oli peamine saavutada võimalikult kiiresti iseseisvus. Peaasi, et ühegi mehe rahakoti peal elama ei peaks - selline oli mu moto peale keska lõppu (Postimehes ilmus selle kohta kunagi isegi artikkel). Ja oma rahaasju suutsin alati nii hallata, et hoolimata sellest, kui väike mu palk ka polnud, siis alati jäi midagi üle. Caminol oleme kõik võrdsed. Kedagi ei huvita, kas sul on kontol 50 eurot või 5 miljonit. Siin elame kõik lihtsat elu ja vaid aegajalt lubame endale pisikesi naudinguid. 

 

It's a beautiful day
Sky falls, you feel like
It's a beautiful day
Don't let it get away

(U2, Beautiful Day, https://youtu.be/co6WMzDOh1o)

Mööda kaljust rannikut vihma käes kõndides jõudsime lõpuks imekaunisse randa. Kaugemal üle vee paistmas Santander. Teised otsustasid saapad ära võtta ja jalutada palja jalu. Ebamugav tundus oma soojadest saabastest lahkuda ja varbad paljaks võtta. Tegin seda siiski. Siis tuli Kimil mõte, et võiks hoopis ujuma minna - it's good for bonding. Ning sel ajal kui Juliale seletasin mida bonding tähendab jõudis Kim ennast juba paljaks võtta ja liikus vee poole. Mis meil siis Juliaga üle ja ja võtsime ka solidaarsusest ennast paljaks ning läksime vette. Juhin tähelepanu, et ma ei käi isegi suvel Eestis kunagi ujumas, sest vesi on minu jaoks liiga külm. Aga nüüd läksin. Kambavaim. Ja me polnud rannas uksi - eemal olid jalutajad ja surfarid.

 

Ribamontan al Mar Cantabria

Pärast panime kiiresti riided selga ja tutimütsi tagasi pähe (temp. on ca 12c ja vihmane). Samas oli nii äge. 

 Zoe jutustamas surfaritega Barcelonast

Jumaldan inimesi, kes oma olemusega sunnivad meid oma mugavuspiire natuke kaugemale nihutama ja seeläbi uusi kogemusi saama. Kogema asju, mida üksi ei julgeks kunagi teha. 

Edasi jalutasime lähimasse linna ning seal sõitsime paadiga Santanderisse. Otsisime mõnusa koha, kus ühiselt viimast korda koos lõunat süüa. Zoe ja Kim jäävad Santanderisse kogu nädalavahetuseks, samas meie Juliaga plaanime homme edasi minna. Taaskord tänu Zoe soovitustele ja eeltööle leidsime mõnusa koha, kus lõunatada. Tellisime veini ja kalmaare ja lisaks sõin mereandidega risottot. Super maitsev, parim mida kunagi söönud olen. 

 

Üks kõigi, kõik ühe eest

Kõrval lauas oli tore seltskond, kes sünnipäeva tähistas. Hakkasime nendega suhtlema ja meil sai nii palju nalja. Seal oli ka mitu inimest, kes olid Camino läbi teinud ja lahkelt soovitusi jagasi. Nende seas ka Ana, kes meid homme õhtuks enda juurde külla kutsus (elab tee peal, 30km Santanderist). Vo isegi lähme koos Juliaga. 

Selline oli meie viimane ühine õhtu neljakesi koos.

And if we should die tonight
Then we should all die together
Raise a glass of wine for the last time

(Ed Sheeran, I see a fire; https://youtu.be/MiGfy7Dkiqg)

Ja kuna aeg muudkui lippas, siis me Juliaga enam edasi matkata ei saanudki. Kanada tüdrukutel oli hotell juba varakult broneeritud. Meie aga alustasime paduvihmas albergue otsinguid. Peale kahte pudelit veini ja Google segast infot saime paduvihmas ikka mõnusalt ringi jalutada. Lõpuks leidsime üles aga see oli suletud. Siis otsisime järgmised pool tundi järgmist. Lõpuks leidsime - Albergue Santander Central Hostel. Väga mõnus kohake. Nagu suur korter ning uus ja mugav. Isegi WiFi on. 

 

Minu Camino pass

Küsisin ka albergue retseptsiooni mehelt nimega Angel, et mis tema suurim õppetund caminolt oli ja ta vastas, et see, kui vähe asju me tegelikult vajame, et olla õnnelikud. 

Tänane õppetund - you better always shave - never know when you have to get naked. :)

Ning tänase päeva tsitaat tuleb roosa särgiga mehelt meie lõunasöögi kõrvallauast: chocolate on your teeth and being a big dick is always fun.

(Naersime kõhud kõveras, kui ta shokolaadi fondantiga endal hambad kokku tegi ja siis naeratas)

 

Tänane statistika: 17,7 km, 24 783 sammu ja 25 korrust. Täielik puhkuse päev. Jalad valu ei tee, kuigi allergia pole kadunud. Täna matkasin vihma tõttu saabastega ja tundsin ennast ideaalselt. Homme jätkame kahekesi.