Tänane postitus on pühendatud huumorile. Väike nali teeb alati päeva rõõmsaks. Näiteks arutlesime eile Rafaga kohvikus veinide üle. Ta rääkis, et Cantabria (piirkond, kus hetkel oleme) on ainus piirkond, kus ei kasvatata viinamarju ja pole oma piirkonna veine. Ja siis ta rääkis veel millist veini proovida ja ma palusin tal seda mulle tahthaaval öelda, et saaksin kõik kirja panna. Ta siis näitas google'st pilti ka. Selgus, et tema rääkis hoopis ubadest ja mingist hautisest. :)
Öömaja Serdios, mina magasin alumises voodis
Hommikul suutis Rafa meid üllatada astudes oma toast välja lodevate oldschool trussikute väel, samas ülakeha oli kaetud pluusi ja dressikaga ning tervitas meid rõõmsalt hommiku puhul. Muigasime Juliaga ja proovisime pilgu maas hoida. Seejärel läks Rafa tagasi oma tuppa. Rafal on oma tuba aga meie magame nö esikus, kust saab ka pesuruumidesse. Peale Rafa tervitust alustasime oma Juliaga kahekesi hommikusöögiga. Keetsime teed ja tegime võileibu. Mina suitsuforelliga ja Julia singiga. Jagasime omavahel ka. Sel ajal kui me sõime, jättis Rafa meiega hüvasti. Tema plaanis teha teist rada, kui meie ja olla teel vaid kolm päeva, et siis sõpradele kulla minna.
Sõime kõhud täis ja peale kaheksat alustasime oma teekonda. Meenutasime eilset Rafa "finish the show" nalja ja jutustasime niisama. Kui olime ca 30 minutit kõndinud nägime eemal ühte inimest meile vastu tulemas - see oli härra Rafa muidugi. Ta oli ära eksinud. Jutustasime paar sõna ja jätsime siis uuesti hüvasti, ise vaikselt Juliaga Queeni "The show must go on" lugu ümisedes.
Edasi sai nali otsa. Tee jätkus mööda alfalti kas autotee äärt mööda või mööda igavaid linnakesi, mida olime juba palju näinud. Igavus ja rutiin tulid peale. Meiesugused metsikud hinged tahavad ikka midagi muud. Niimoodi jalutades jõudsime ühe suure ristmikuni. Kuna edasi ootas tee mööda sõidutee äärt, siis tegime bensiinijaamas väikese varskenduspeatuse ja nö tankimise. Julia oli üleeile poest banaane ostnud. Sellised armsad väikesed ja rohelised. Kahjuks aga ei kõlvanud need süüa, need maitsesid nagu muru ja olid kõvad. Sama lugu juhtus tal ka paar päeva tagasi. Lootuses saada rohelisi banaane ostab ta kogu aeg täiesti tooreid (neid süüakse peale küpsetamist).
Kutsume üksteist Audi ja Ford, kui peame mööda sõiduteed minema. Mina olen Ford. Alustasime just igavat teed, kui üks papi oma auto meie kõrval peatas ja pikalt midagi lobises. No me ei saanud aru. Ta rääkis edasi, vehkis kätega ja üritas meile midagi selgeks teha. Me ikka ei saanud aru, lõpuks tegime näo nagu oleks saanud, mille peale ta näpistas mind õrnalt lõuast ja sõitis minema. Jalutasime edasi ja siis keerasime natuke teelt paremale. Tee sai järsku otsa. Tee otsas olid sõidukitele veel tõkked pandud aga teed ennast polnud. Meie erinevad app-d (Camino norte kohta) ja Google kaart näitasid, et tee peaks otse minema. Eemal paistis vaid 4 realine kiirtee. Pöörasime siis otsa ringi ja läksime natuke tagasi ja siis sõidutee äärt mööda. Saime lõpuks õigele rajale tagasi.
Õnneks läks tee mõne aja pärast ka mõnusamaks ja sattusime isegi natuke loodusesse, kuigi tee oli killustikuga kaetud. Panin telefonist Beriti poolt soovitatud William Fitzsimmonsi plaadi mängima ja mõtisklesin solvumise teema üle. Kuidas seletada üldse, mis see solvumine on ja miks me solvume? Kas on see lihtsalt miski, mida keegi teeb või ütleb ja mis ei vasta meie ootustele või on see midagi enamat? Aga miks me siis mõnikord seda nii südamesse võtame? Miks mõni lause võib meid terveks eluks saatma jääda? Selle kohta on mul kohe paar näidet tuua. Kui olin umbes seitsmendas klassis, siis ütles mu klassivend Vallo mulle klassi astudes, et ma näen välja nagu jänes. Mäletan siiani seda venekeele klassi ja kuidas ma sealt siis pisaraid valades välja läksin. Mu hambumus polnud siis just parim ja välimus oli tundlik teema. See tunne, mis mind too hetk valdas, pole siiani kadunud. Ebakindlus oma välimuse suhtes. On paremaid ja halvemaid aegu. Hetkel on parem aeg. :) Või siis teine näide. Mäletan, et ema ütles ükskord, et tema pole kunagi keemiast aru saanud ja see on suhteliselt mõttetu. Terve gümnaasiumi libistasin ennast keemiast nii läbi, et mitte midagi ei õppinud. Olin endale põhimõtteks võtnud, et seda pole kunagi vaja. No pole olnud ka. Aga ikkagi - taas üks lause.
Niimoodi mõtiskledes ilmus vaatevälja taas ookean. Kuid meie ametlik kollaste nooltega Camino juhatas meid taas sõidutee aarde. Kõndisime veidi norus nägudega, kuni tegin ettepaneku, et ehk keeraks rajalt kõrvale. Julia oli kohe nõus. Natuke põõsaste vahel turnimist, siis ronisime üle kahe okastraadi ja olimegi vabad. Vabad Camino piiravatest nooltest, vabad ise oma tee üle otsustama. Seda hetke jäävad mulle meenutama augud mu pükstes - jäin okastraati kinni.
You'll remember me when the west wind moves
Upon the fields of barley
You'll forget the sun in his jealous sky
As we walk in fields of gold
Upon the fields of barley
You'll forget the sun in his jealous sky
As we walk in fields of gold
/Sting, Fields of Gold/
Mööda ranniku karjamaad kõndides pidime ületama erinevaid raskusi - saama mööda teravate okastega põõsastest, mis pükste külge jäid, kõndima läbi sopa ja ületama mitmeid teisigi okastraadiga aedu. Aga me olime vabad, see oli kõige olulisem. Julia oli nüüd lehm ja mina metsik hobune. Ise valisime, kes olla tahame.
Seljataha jäävad kõik me mäed
Hetkeks kõrgustes ma pöörlen
Sooja tuulega mind nüüd püüad sa ja ma
Seisan uuesti sinu ees
Täna puudub piir
Hoog meid kaasa viib
Ja nii seisad uuesti minu ees
Nagu Alice ma täna imedemaal
Ma lähen,
Ma lähen,
Ma lähen
Nagu Alice ma täna imedemaal
Ma lähen,
Ma lähen,
Ma lähen
/Liis Lemsalu, Sinu ees/
Lõunat sõime maalilise vaatega kohakeses. Mul oli juustu, õuna ja natuke saia. Julia andis lisaks salaamit. Magustoiduks tükk shokolaadi. Nüüd on toiduvarud otsas.
Peale lõunat püüdsime kogu aeg mööda rannikut kõndida. Lõpuks jõudsime imeilusa privaatse rannani. Võtsime siis Julia initsiatiivil ennast paljaks ja läksime vette. Ujumiseks seda päris nimetada ei saa aga üleni märjaks saime küll. Natuke eneseületamist aga pärast oli mõnus olla. Sel ajal kui me vees olime, tõusis vesi nii palju, et pidin peale riietumist tagasi teele minekuks üle kivide ronima. Väike pärdik minus oli õnnelik.
Kuna kell oli juba palju ja meil veel pikk tee minna, siis edasi jätkasime tempokalt. Vaid mõningaid pildistamise peatusi tehes.
Ca kuue ajal ilmus lõpuks meie vaatevälja Llanes - linn, kuhu ööseks tahtsime jõuda. Olime aga mäe otsas ja linn oli kaugel. Jätkasime oma rada mööda mäe külge nii, et meist vasakule jäi golfiväljak.
Club de Golf La Cuesta del Llanes
Suurepärased vaated kogu linnale ja ümbrusele. Nii me siis jalutasime, kuni hakkas hämarduma. Vaatasin kaardilt siis, kui palju veel jäänud on. Selgus, et olime täiesti valesti tulnud. Saime veel kilomeetreid juurde.
Llanes
Otsisime oma pealambid välja ja hetke pärast oligi pime. Naersime siis kogu olukorra üle ja jätkasime teekonda. Linn tundus kaugel. Meie mäe otsas. Väsinud ja näljased. Siis oli juba täiesti kottpime. Õnneks andis Justin Bieber oma lauluga täpselt õigel hetkel lohutust:
Say, go through the darkest of days
Heaven's a heartbreak away
Never let you go, never let me down
Oh, it's been a hell of a ride
Driving the edge of a knife
Never let you go, never let me down
Heaven's a heartbreak away
Never let you go, never let me down
Oh, it's been a hell of a ride
Driving the edge of a knife
Never let you go, never let me down
Don't you give up
I won't give up
Let me love you
Let me love you
Don't you give up
I won't give up
Let me love you
Let me love you
Oh baby, baby
I won't give up
Let me love you
Let me love you
Don't you give up
I won't give up
Let me love you
Let me love you
Oh baby, baby
Don't fall asleep
At the wheel, we've got a million miles ahead of us
Miles ahead of us
All that we need
Is a rude awakening to know we're good enough
Know we're good enough
At the wheel, we've got a million miles ahead of us
Miles ahead of us
All that we need
Is a rude awakening to know we're good enough
Know we're good enough
/Dj Snake ft Justin Bieber, Let Me Love You/
Alla me ei andnud ja magama ei jäänud ka. Peale seda lugu jõudsime kohe ka mäest alla ja linna piirile. Edasi oli tee valgustatud. Paar kilomeetrit veel mööda linna ja jõudsime alberguesse. Kümme eurot öö, saime täiesti eraldi toa oma dušširuumiga. Ainus probleem on see, et radiaator ei tööta ja on külm.
Ps. Kes viitsib, võib siia kommentaariks mõne anekdoodi panna. :)
Statistika: 34,6 km, 45 538 sammu, 98 korrust. Kõndisime 11 tundi järjest vaid väikeste pausidega. Ilmselgelt liiga palju ühe päeva kohta.
Serdio - Llanes
Bussi peale tuleb hommikul tädi ja annab bussijuhile kõigepealt peotäie münte piletirahaks ja siis teise peotäie pähkleid.
ReplyDelete“Näed sa siis – lahked inimesed ei olegi maailmast veel otsas!” mõtleb bussijuht, võtab pähklid tänuga vastu ja krõbistab neid sõidu ajal. Nii kestab see paar kuud järjest.
Siis tuleb tädike ühel päeval taas bussi peale, piletiraha annab, aga pähkleid mitte.
Üllatunud bussijuht jääb tädit vaatama ja ootama...
“Tead,täna oli pähkliteta shokolaad”
Ilusat 11ndat päeva. Go-go-go! Loen blogi igal hommikul kohvi kõrvale, mõnus!